Puude tüvede sügisene valgendamine ei ole lihtsalt traditsioon või esteetika, vaid oluline agrotehniline võte, millel on sügav tähendus.
Selle peamine eesmärk on kaitsta puude koort tõsiste talvekahjustuste eest, mis jäävad algajatele sageli märkamatuks.
Kooriku peamine vaenlane talvel on veebruaris-märtsis esinevad järsud temperatuurikõikumised, mis põhjustavad päikesepõletusi ja külmakahjustusi.
Päeval kuumeneb tumedat koort talvepäike tugevasti, öösel aga jahutab järsult, põhjustades pragunemist. Valge värv peegeldab päikesekiiri tõhusalt, takistades ülekuumenemist.
Valgendamine loob koorele kihi, mis takistab kahjurite, nende vastsete ja haiguste spooride sissetungimist, kes otsivad talvitumispaika. See aitab ka täita väikesi pragusid ja kahjustusi koores, mis on infektsiooni sissepääsuks. See on ennetus vahakärbse, kilplutikate ja seenhaiguste vastu.
Valgendamise koostis on oluline: lihtne kriit või lubi pestakse vihmaga kergesti maha, seetõttu on parem kasutada spetsiaalset aia valgendajat, millele on lisatud savi, vasksulfaati või fungitsiidi. Savi ja kleepuvad lisandid tagavad katte pikaajalise vastupidavuse, vasksulfaadi lisamine annab desinfitseeriva efekti.
Valgendada tuleb mitte ainult tüvi (tüvest maapinnast esimeste skelettoksteani), vaid ka skelettokste hargnemiskohad – need kohad on eriti tundlikud külmavillide suhtes. Valgendamise kõrgus peab olema vähemalt 1,5–1,7 meetrit maapinnast, noorte puude puhul, millel on sile koor, kogu tüvi. Noori puid valgendatakse õrnema koostisega vahenditega.
Optimaalne valgendamise aeg on hilissügis (oktoober-november), pärast lehekuitu, kuiva ilmaga ja plusspoolses temperatuuris (umbes +3…+5 °C). Liiga vara, näiteks septembris tehtud valgendamine võib sügisvihmadega maha pesta. Kevadine valgendamine veebruaris-märtsis on vaid sügisese kordus, mitte asendus.
Enne valgendamist tuleb tüved hoolikalt ette valmistada: puhastada vanast koorest, samblast ja samblikest puidust kraapimise või harjaga. Puhastatud kohad ja suured haavad tuleb kindlasti desinfitseerida, näiteks vasksulfaadi (3%) lahusega või tuha-seebiga, et hävitada peidetud kahjurid ja haiguste tekitajad.
Noorte puude õrna koore puhul vähendage lubja kontsentratsiooni lahuses poole võrra või kasutage spetsiaalseid lubja ja savi baasil valmistatud segusid, et vältida põletusi. Heaks alternatiiviks võivad olla ka aiakinnitused või tüvede mähkimine heleda mittekootud materjaliga, mis täidavad samuti kaitsvat funktsiooni.
Viljapuude (õunapuud, pirnipuud, ploomipuud, kirssipuud) valgendamine on eriti oluline, kuna nende koor on kõige tundlikum päikesepõletuse ja külmakahjustuste suhtes. Ei tohi unustada ka aia dekoratiivsete puude valgendamist, sest nende koore tervis mõjutab otseselt taime pikaealisust ja ilu.
Ajalooliselt kasutati puude valgendamist lubjaga mitte ainult kaitseks, vaid ka kättesaadava desinfektsioonivahendina aedades. Tänapäevased aiavalgendid fungitsiidide ja insektitsiididega on palju tõhusamad, jätkates seda kompleksse kaitse traditsiooni.
Kui mingil põhjusel sügisel valgendamist ei tehtud, tuleb see kindlasti teha talve lõpus (veebruari aknad), et kaitsta puid intensiivse veebruari-märtsi päikese eest. Ajutise meetmena võib puude tüved valgust peegeldava materjaliga ümbritseda.
Õige ja õigeaegne sügisene valgendamine on puukoorte ja seega kogu puu tervise tagatis. See ennetab raskesti ravitavaid kahjustusi, pikendades aia eluiga ja tootlikkust, ning on üks lihtsamaid ja ökonoomsemaid viise puuvilja- ja dekoratiivpuude tervise säilitamiseks pikkade aastateks.
