Pioonid võivad aastaid ühes kohas istuda, andes vaid napid lehed.
Kõik sellepärast, et nende juurestik aja jooksul „katab kinni“.
Selle äratada saab vaid ühe päevaga, kuid tegutseda tuleb just mais.
Enamik üritab probleemi lahendada ümberistutamisega, kuid on olemas lihtsam viis – „šokiravi“ juurtele.
Võtke raudromu või paks metallvarras. Torgake see maasse 20 cm kaugusele põõsa keskpunktist 40–50 cm sügavusele. Raputage veidi, et tekitada mulda mikroskoopilisi pragusid.
Korrake seda pioni ümber, tehes 4–5 auku.
Meetod tundub barbaarne, kuid just nii stimuleerite uute imevate juurte kasvu.
Kahjustused panevad taime „paanikasse“ ja tugevdavad toitumist, et taastuda.
Pärast protseduuri kastke pioon superfosfaadi lahusega (40 g 10 l vee kohta) ja multšige läbi lagunenud sõnnikuga.
Fosfor on õitsemise võtmeelement ja orgaaniline aine leevendab stressi.
Juba nädala pärast hakkab põõsas uusi võrseid välja ajama ja juuniks näete pungasid, mida pole aastaid olnud.
Miks see toimib? Vanad peioonide juured muutuvad puituks ja kaotavad võime toitaineid imada. Pinnase läbistamine soodustab noorte juurte kasvu, mis viivad toitained taimele koheselt.
Peamine on mitte teha auke lähemal kui 15 cm varre juurde, et mitte kahjustada uuenemise pungi.
Ärge korrake protseduuri sagedamini kui 2–3 aasta järel – peioon vajab aega taastumiseks.
Kui põõsas ikka veel ei taha õitseda, kontrollige pungade sügavust. Need peaksid olema maksimaalselt 3–5 cm sügavusel pinnast. Liiga sügavale istutatud pioonid kulutavad oma jõu ellujäämisele, mitte õitsemisele.
Kaevake põõsas lapi abil ümber ja tõstke juurestik üles, puistates selle alla liiva. Tulemus on näha juba samal hooajal.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
