Lopsakad põõsad tumerohelise lehestikuga, kuid ühtegi õienuppu pole näha – tuttav pilt?
Pioonid võivad aastaid ühes kohas istuda, ilma õitsemisega rõõmu pakkumata, ja põhjus peitub sageli mitte väetamises või päikeses, vaid istutamise sügavuses.
See on võtmetähtsusega moment, mida paljud ei märka. Pioon on taim, millel on väga spetsiifilised nõuded oma uuenemispungade asukoha suhtes.
Need pungad, millest kevadel kasvavad välja varred ja õied, moodustuvad juurepõõras, võrsete juures.
Nende asend maapinna suhtes on otsustav tegur. Kui juurepõõs istutatakse liiga sügavale, jäävad pungad paksu mullakihi alla.
Neil ei ole piisavalt soojust ja valgust normaalseks arenguks. Taim kulutab kogu oma energia pinnale tungimiseks ja õitsemiseks ei jää enam ressursse.
Ideaalne sügavus pioni pungadele on 3–5 sentimeetrit allpool pinnase taset rasketel savimuldadel ja 5–7 sentimeetrit kergetel liivastel muldadel.
Mitte rohkem! Kuidas kontrollida ja parandada? Kühveldage ettevaatlikult mulda põõsa juurest.
Leidke paksud, roosakad või punakad pungad juurel. Mõõtke nende tipust maapinnani jääv kaugus.
Kui need asuvad sügavamal kui 7 cm, eriti raskel pinnasel, tuleb põõsas üles tõsta.
Parim aeg selleks on augusti lõpp või septembri algus. Kaevake pioon varrastega ettevaatlikult välja, püüdes mitte kahjustada õrnu juurteid.
Pese juurestik mullast veega, et näha selgelt pungad. Valmistage ette uus istutusauk pehme ja toitva mullaga.
Asetage pioon nii, et pungad oleksid õigel sügavusel. Lisage mulda, surudes seda ettevaatlikult kätega, et ei jääks tühimikke.
Kastke rohke. Juba järgmisel aastal on tõenäoline, et üles kaevatud pioon näitab kauaoodatud õienuppe.
Pidage meeles seda reeglit: parem on istutada pioon veidi madalamale kui sügavamale. See lihtne sügavuse korrigeerimine teeb imet õitsemisega.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
