Tundub uskumatu, et tavaline lauasool võib saada salarelvaks võitluses saagi eest.
Veel sada aastat tagasi kasutasid meie esivanemad seda aktiivselt köögiviljaaias, kuid tänapäeval tekitab see meetod skeptilisust.
Vahepeal ei kaitse sool lihtsalt taimi – see muudab radikaalselt mulla koostist, lahendades probleeme, mis ületavad kaasaegsete väetiste võimekust.
Peamine on teada, kuidas ja millal seda kasutada, et mitte kahjustada.
Sool toimib loomuliku antiseptikuna, pärssides juurte mädanemist põhjustavate seente ja bakterite kasvu. Eriti tõhus on see sibula-, küüslaugu- ja peedipeenardel.
Lahustage 100 g soola 10 liitris vees ja kastke juuni alguses taimede juurestiku all. See mitte ainult ei hävita haigustekitajaid, vaid suurendab ka peedi suhkrusisaldust, muutes sibulad tihedaks ja mahlakaks.
Porgandite puhul sobib see meetod samuti, kuid kontsentratsiooni tuleks vähendada poole võrra, et mitte aeglustada juurdekasvu.
Teine mitte ilmne soolakasutus on umbrohutõrje. Piserdage voodite vahelised teed õhukese soolakihiga, nii et rohi ei murra enam läbi pragude. See meetod on eriti kasulik niiskes kliimas, kus umbrohi kasvab aastaringselt.
Kuid olge ettevaatlik: sool tungib kiiresti sügavale mulda, seega kasutage seda ainult seal, kuhu te ei kavatse järgneva 2-3 aasta jooksul kultuurtaimi istutada.
Kapsapeenarde puhul on sool elupäästja lutsude vastu. Levitage seda kapsaste ümber ja kahjurid väldivad neid.
Oluline on hoida annust. Liigne sool põhjustab mulla sooldumist, mis hävitab kasulikud mikroorganismid ja häirib vee tasakaalu.
Selle mõju neutraliseerimiseks kandke sügisel mulda kips (1 kg 10 m² kohta) või kastke voodeid tugevalt vihmaveega.
Ärge kasutage soola rohkem kui üks kord hooaja jooksul ja ainult rasketel savimuldadel, kus leostumise oht on minimaalne.
Unustage jodeeritud või meresool – sobiv on ainult kivisool ilma lisaaineteta.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
