Ootate oma lemmikute – sireli, hortensia, pukspuu ja spireja – põõsaste õitsemist.
Aga aasta aastasse näete vaid kas nappe õisikuid või hoopis tühje oksi, kuigi põõsas roheliseb ja kasvab.
Sageli süüdistatakse sobimatut kasvukohta, külma talve või vähetoitvat väetamist.
Kuid üks sagedasemaid ja vähem silmatorkavaid põhjusi õite puudumiseks on vale lõikamine või selle täielik puudumine.
Teie head kavatsused või tegevusetus võivad teid ilma jätta aia peamisest kaunistusest, ja süüdi on selles teadmatus konkreetse taime bioloogia kohta.
Saladus peitub selles, millal ja millistele võrsetele moodustuvad õienupud.
Põõsad jagunevad kahe suureks rühmaks õitsemise tüübi järgi. Esimene rühm (nt sirel, pukspuu, suureleheline hortensia, veigela, deutsia) õitseb eelmise aasta võrsetel.
See tähendab, et õienupud moodustuvad suvel või varasügisel sel hooajal kasvanud okstel.
Need nupud talvituvad põõsal ja avanevad järgmisel kevadel või suvel.
Kui lõikate need oksad sügisel või varakevadel enne õitsemist, lõikate maha kõik tulevased õied.
Teine rühm (päris hortensia ja puuvõra, jaapani spireea, Davidi buddleja, põõsas-põõsas) õitseb käesoleva aasta võrsetel.
Nende õienupud tekivad noortel okstel, mis on kasvanud juba sama aasta kevadel. Neid võib lõigata varakevadel, enne kasvu algust, ja see isegi stimuleerib tugevate õitsevate võrsete teket.
Viga number üks – esimese rühma põõsaste sügisene või varakevadine lõikamine.
Sireli või suurelehelise hortensia lõikamine talve eel või märtsis hävitab juba moodustunud õienupud.
Põõsas kasvab uued oksad, kuid sel aastal ei õitse või annab väga vähe õisi.
Viga number kaks – teise rühma põõsaste lõikamata jätmine. Kui hortensiat või jaapani spireat kevadel ei lõika, õitseb ta küll, kuid vanad, nõrgad ja õhukesed võrsed annavad väikesed õisikud.
Põõsas muutub tihedaks, halvemini õhutatavaks ja haigestub. Õitsemine nihkub krooni äärealale. Viga number kolm – liigne kärpimine „põõsaks” liiki arvestamata.
Nii saab vana sirelit noorendada, kuid kaotate õitsemise vähemalt aastaks-kaheks, kuni kasvavad uued võrsed ja moodustuvad pungad. Suurele hortensiale võib see olla saatuslik.
Mida teha? Uurige, millisesse rühma teie põõsas kuulub. Eelmise aasta võrsetel õitsevate põõsaste (sirel, pukspuu, suureleheline hortensia, veigela) puhul lõigake need kohe pärast õitsemist.
Sel ajal näete õitsemise lõpetanud õisikuid ja võite need ettevaatlikult ära lõigata, haarates kinni väikese osa võrsest (kuni esimese tugeva pungani või paari leheküljeni).
Samal ajal võite noorendamiseks välja lõigata vanimad, nõrgimad ja kõverad oksad alusest.
Ärge puudutage tugevaid noori võrseid – neile tekivad järgmise aasta õienupud.
Käesoleva aasta võrsetel õitsevate taimede puhul (pihlakas ja puuvõra hortensia, jaapani spireea, buddleja, sõrmkübar): lõigake varakevadel, enne pungade avanemist.
Lühendage kõik võrsed tugevasti, jättes 2-3 paari pungad maapinnast või skeletiokstest. See stimuleerib tugevate uute võrsete kasvu, mis õitsevad suvel või sügisel.
Kõikidelt põõsastelt eemaldage regulaarselt kuivad, haiged ja murdunud oksad igal ajal.
Teie põõsa „õitsemisgraafiku” tundmine ja õigeaegne õige lõikamine tagavad, et see rõõmustab teid aasta aastalt oma õitsvate õitega.
Lõpetage juhuslik lõikamine – tegutsege teadlikult!
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
