Teie lillepeenar aia ääres näeb kurb välja: taimed on närtsinud, lehed on servadest põlenud, õienupud on väikesed või kukuvad maha, kuigi muld on niiske ja väetatud.
Te otsite haigusi, kahjureid, toitainete puudust – ja ei leia midagi.
Süüdlane ei peida end sageli mullas ega lehtedel, vaid tuleb tänavalt. Ja tema hävitav mõju ei avalduda kohe, vaid koguneb, eriti pärast talve ja kevadet.
On aeg tutvuda aiapiiride vaiksete tapjatega, millele isegi kogenud lillekasvatajad harva mõtlevad.
Selle salakaval vaenlane on sool ja keemilised reaktiivid, millega talvel teid puistatakse.
Kui lumi hakkab sulama, voolab määrdunud, soolaga küllastunud sulavesi sõiduteelt ja kõnniteedelt.
Osa sellest imbub läbi aia pragude, vundamendi alla või voolab lihtsalt üle madala tara, sattudes otse teie lillepeenardele ja põõsaste ümber.
Sool mullas on katastroof enamikule dekoratiivsetele taimedele. Kuidas see täpselt toimib?
Esiteks häirib kõrge naatrium- ja kloorisisaldus osmootilist rõhku juurtes.
Selle asemel, et imada vett ja toitaineid, hakkavad juured kaotama vett ümbritsevasse soolastesse mulda.
Taim kuivab otseselt, hoolimata niiskest mullast. See avaldub põuana: närbumine, lehtede kõverdumine, põletusjäljed servadel.
Teiseks, sool hävitab mulla struktuuri. See põhjustab väikeste saviosakeste kokkukleepumist, muutes mulla tiheda ja õhukindlaks. Kasulikud mullamikroorganismid hävivad.
Kolmandaks takistab sool elutähtsate elementide, eriti kaaliumi ja kaltsiumi omastamist, isegi kui need on mullas olemas. Taim kannatab varjatud nälga.
Miks on probleem sagedasem aia ääres? Peamine soola allikas on tee. Sageli on aia ääres olev ala looduslik kogunemiskoht voolavale veele. Lisaks ei uhu vihm soola tihedast pinnasest täielikult välja ja see koguneb aasta-aastalt.
Kuidas soolastressi ära tunda? Ilmuvad iseloomulikud „põletusjäljed” – kuivad, pruunid leheääred ja tipud, eriti vanadel lehtedel.
Enneaegne kolletumine ja lehtede langemine. Aeglane kasv, väikesed lehed ja õied. Taimede üldine närtsinud välimus väliselt normaalsetes tingimustes.
Valge soolane kate pinnasel kuiva ilmaga (ei ole alati nähtav). Mida teha päästmiseks ja ennetamiseks?
Varakevadel, niipea kui lumi on sulanud ja maa on üles sulanud ning aktiivne kasv on alanud, kastke kahjustatud alad rohke puhta veega. Soolad tuleb pesta sügavale, juurestikust allapoole. Kasutage palju vett (50–100 liitrit ruutmeetri kohta).
Kordage protseduuri mitu korda paaripäevaste vahedega, kui muld on raske.
Pärast loputamist kobestage mulda hoolikalt ja sügavalt rehadega, et parandada drenaaži ja õhu juurdepääsu.
Lisage palju küpset komposti, lagunenud sõnnikut või lehekomposti. Orgaaniline aine parandab mulla struktuuri, seob osa sooli ja stimuleerib kasulike mikroorganismide elu.
Kips (fosfogips) aitab naatriumi mulla kompleksist välja tõrjuda ja mulla struktuuri parandada.
Paks multikiht (koor, hakitud puit, niidetud muru) vähendab suvel aurustumist ja soolade tõusu niiskusega pinnale.
Riskialdisesse piirkonda istutage soolale vastupidavamad liigid: sirel, põõsasmarjapuu, kirsipuu, hõbekas, tamariks, mõned spiree liigid, kivikõrrelised, nooruk, mordvin, maikelluke.
Võimaluse korral tehke tänava poolse aia äärde madal muldvall või kraav, et takistada vee voolamist lillepeenrale.
Juhtige vesi drenaaži või muusse ohutusse kohta. Regulaarselt pesemine ja aia ääres oleva mulla hooldamine ei ole kõige meeldivam kevadine töö, kuid see päästab teie lilled nähtamatult ja salakavalalt vaenlaselt, kes tuleb tänavalt.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
