Vaarikad võivad anda sõrmkübara suuruseid marju, kuid sageli muutuvad need nii väikseks kui herned.
Põhjus – mitte sort ja mitte ilmastik, vaid vead söötmisel, mida 9 datsiklit 10-st teeb.
Esimene viga on liigne lämmastik. Kevadel sisse viidud karbamiid ja sõnnik stimuleerivad võrsete kasvu, kuid marjad on madalad, sest taim kulutab energiat haljastusele.
Teine viga on kaaliumi eiramine. Just ta vastutab viljade täidluse ja suhkrusisalduse eest.
Kolmas probleem on magneesiumi puudumine. Ilma selleta muutuvad lehed kollaseks, fotosüntees aeglustub ja marjad on alatoitunud.
Kuidas olukorda parandada? Mais, kui vaarikad hakkavad õitsema, pange iga põõsa alla 1 supilusikatäis kaaliumsulfaati ja 0,5 tassi tuhka. Kaalium kiirendab marjade moodustumist ja tuhk annab magneesiumi ja fosforit.
Juunis, kui viljad on valatud, pritsige lehti boorhappe lahusega (2 g 10 liitri vee kohta). Boor takistab marjade deformeerumist ja soodustab nende kasvu.
Pärast saagikoristust toita vaarikaid superfosfaadiga (40 g põõsa kohta) – see aitab järgmisel aastal õienupud panna.
Miks see toimib? Vaarikad vajavad lämmastikku ainult varakevadel, võrsete kasvufaasis. Kui annad seda hiljem, siis põõsas „rasvub“ ja marjad jäävad väikeseks.
Kaalium reguleerib veetasakaalu: selle puudusel kuivavad marjad isegi kastmisel.
Magneesium osaleb klorofülli tootmises – ilma selleta ei suuda lehed vilju toita.
Näide: kui kevadel lisatakse kaaliumsulfaati, suurenevad marjad juba jooksval hooajal 30 protsenti. Kui lisada tuhka, muutub nende maitse rikkalikumaks ja aroom kirkamaks.
Oluline on, et vaarikaid ei söödaks üle. Liigne väetamine põhjustab mulla sooldumist ja juurte suremist. Järgige alati annuseid ja vaheldage mineraalväetisi orgaaniliste väetistega.
Näiteks üks kord iga 3 aasta tagant pange põõsaste alla üleväetatud komposti (5 kg 1 m² kohta). See parandab mulla struktuuri ja annab vaarikatele jõudu rikkalikuks viljakandmiseks.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
