Kevadine päike manitseb aednikke roosidelt katte eemaldamiseks, kuid kiirustamine muutub saatuslikuks veaks. Haavatavad võrsed ärkavad enne jääsesse mulda jäänud juuri.
Kuni maapind soojeneb sügavale, elab taim kogunenud ressursside arvelt. Taimestiku järsk algus ilma juurestiku toetuseta kurnab põõsast.
Esimesed soojad päevad on aeg järkjärguliseks tuulutamiseks, mitte täielikuks avanemiseks. Piisab, kui katte materjali servad põhjapoolsel küljel paariks tunniks üles tõsta.
Särav päike – rooside peamine vaenlane sel perioodil. Ultraviolettkiirguse lehed põletavad võrseid, mis on talvise kaitse all harjunud poolpimedusega.
Ideaalne aeg tööde alustamiseks on pilvine ja stabiilse temperatuuriga päev. Äkiline vaheldumine päevase soojuse ja öise külma vahel on kriitiliselt ohtlik.
Pärast vähese lumekattega talve kahjustavad paljusid põõsaid närilised. Näritud koorepinnad on avatud väravad nakkustele ja seentele.
Kahjustatud võrsed tuleks tagasi lõigata kuni esimese kahjustamata pungani. Kui lõikel on tumedad veenid, jätkake lõikamist terve valge tuumani.
Töötlemine vaske sisaldavate preparaatidega kaitseb värskeid haavu haigustekitajate sissetungi eest. Pihustamine toimub kohe pärast sanitaarlõikust.
Rooside kastmine külmas mullas on mõttetu – juured ei võta niiskust vastu. Esimest korda kastetakse alles pärast mulla pealmise kihi pidevat soojenemist.
Juurringi mullimine kompostiga aeglustab niiskuse aurustumist ja annab toitaineid. Paksu orgaanilise aine kihti ei kasutata – see segab maa soojenemist.
Nädal pärast kohanemist viiakse sisse lämmastikväetis. Väetised stimuleerivad kasvu, kuid neid kasutatakse ainult siis, kui olete kindel, et öökülmi ei ole.
Ilmaprognoosi jälgimine muutub aednikule rituaaliks. Kattematerjal hoitakse valmis kuni mai lõpuni – järsku saabuvad külmad on noortele võrsetele katastroofilised.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
