Mitte kõik ei tea, et tavaline saepuru võib aiamaale tõsist kahju tekitada.
Selle kasutamine nõuab ettevaatlikkust ja teadmisi selle varjatud ohtudest.
Peamine oht on saepuru võime tõsta mulla happesust. See on eriti kriitiline juba nõrgalt happelise mullaga aladel.
Kõige tugevamalt mõjutab happesust okaspuidu saepuru. Selle kasutamine köögiviljaaedades on enamiku kultuuride jaoks kõige ohtlikum.
Lehtpuude saepuru peetakse selles suhtes vähem agressiivseks. Siiski tuleb ka nende kasutamisel järgida mõõdukust.
Soovimatu happesuse neutraliseerimiseks kasutatakse looduslikke hapetust vähendavaid aineid. Need võivad olla puidutuhk, purustatud munakoor või spetsiaalne dolomiidijahu.
Mõned mineraalväetised aitavad samuti mulla pH-taset soovitud suunas korrigeerida. Nende hulka kuuluvad kaaliumsulfaat ja kaaliumkloriid.
On kultuure, mis tunnevad end happelises mullas hästi. Mustikate, aia-maasikate või hortensia jaoks võib sobivaks multšiks olla okaspuude saepuru.
Värsked laastud kujutavad endast veel üht ohtu – nad neelavad aktiivselt lämmastikku pinnasest. See toimub nende lagunemise käigus.
Lämmastiku puudus on eriti kahjulik kevadel. Sel ajal on see element taimedele aktiivseks kasvuks hädavajalik.
Lämmastikvaesel pinnasel on tagajärjed eriti kurvad. Taimed peatuvad arengus ja kolletuvad.
Enne värske saepuru kasutamist on soovitatav seda segada lämmastikväetistega. See kompenseerib osaliselt olulise elemendi kaotuse.
Algselt happelise, väga tiheda või kuiva pinnasega aladel on värske saepuruga multšimisest parem loobuda. Risk ületab siin võimaliku kasu.
Optimaalseks lahenduseks on sageli hästi lagunenud saepuru kasutamine. See kaotab oma agressiivsed omadused ja on pinnasele ohutu.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
