Mai ja juuni on kuldne aeg neile, kes unistavad sõstrakobaradest, mis on marjadest lõhkemas.
Lihtsad looduslikud väetised asendavad kallid preparaadid ja äratavad põõsaste peidetud potentsiaali.
Enne õitsemist korjatud nõges on imelise väetise aluseks. Selle varred ja lehed, peenestatud ja veega üle valatud, käivitavad käärimisprotsessi, rikastades lahust väärtuslike elementidega.
Nõu nõgese massiga jäetakse varju 15–20 päevaks. Igapäevane segamine kiirendab käärimist ja takistab mädanemise lõhna tekkimist.

Valmis leotis omandab tumeda värvuse ja terava lõhna. Peotäie basaltjahu lisamine pehmendab lõhna ja rikastab koostist mikroelementidega.
Enne kasutamist lahjendatakse vedelik veega suhtes 1:10. Kastetakse ainult juurte piirkonda, vältides kontakti lehtedega – see kaitseb taime põletuste eest.
Kääritatud nõges eritab kaaliumi, räni ja rauda kergesti omastatavas vormis. Need ained tugevdavad põõsa rakke, muutes selle haiguste ja kahjurite suhtes vastupidavaks.
Kaalium stimuleerib viljade moodustumist, mõjutades tulevaste marjade arvu. Räni suurendab võrsete elastsust ja raud takistab lehtede kolletumist.
Nädal pärast esimest väetamist kastetakse põõsad tuhaste lahendusega. Puituhas tasakaalustab mulla happesust ja täiendab toitainete kogust fosforiga.
10–14 päeva pärast korratakse protseduuri. Nõgesete leotise ja tuha vaheldumine loob sünergiaefekti, kahekordistades iga väetamise efektiivsuse.

Oluline on mitte liialdada väetiste kasutamise sagedusega. Kaks-kolm töötlemist hooajal on piisav, et põõsad saaksid tugeva kasvusüsti.
Jälgige taime reaktsiooni: lehtede külluslik värv ja aktiivne viljade moodustumine näitavad, et hooldus on õige.
Neid samme järgides saab isegi algaja aednik saagi, mis üllatab oma suuruse ja marjade magususega. Sõstar tasub teile heldusega, kui te pühendate talle veidi tähelepanu ja kannatlikkust.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!