Hirm mineraalväetiste ees on sageli seotud teadmatusega nende omadustest.
Tegelikult ei ole nad ohtlikumad kui lauasool, kui neid asjatundlikult kasutada.
Peamine on meeles pidada, et iga aine lahendab kindlat ülesannet.
Lämmastik (N) vastutab rohelise massi kasvu eest, fosfor (P) – juurte ja õitsemise eest, kaalium (K) – immuunsuse ja viljade maitse eest.
Numbrid pakendil (NPK 10-20-15) näitavad nende elementide protsentuaalset suhet.
Stardiväetisi kasutatakse istutamisel. Näiteks superfosfaat (20% P) pannakse tomatite ja paprika kaevudesse, et stimuleerida juurte arengut.
Kaaliumsool (40 % K) sobib juurviljadele, näiteks peedile ja porgandile.
Lämmastiku lisandeid (ammooniumnitraat) kasutatakse ettevaatlikult: nende liigne kasutamine põhjustab taimede rasvumist, kui põõsas on võimas, kuid vähe vilju.
Kompleksväetised (nitroammofoska, asofoska) sisaldavad kõiki kolme elementi ja sobivad enamikule kultuuridele.
Neid rakendatakse aktiivse kasvu ajal, kuid rangelt vastavalt juhistele. Näiteks kurkide puhul piisab 20 g 1 ruutmeetri kohta ja viljapuude puhul 50 g.
Oluline on arvestada mulla tüübiga. Liivasel mullal valgub väetis kiiremini välja, seega jagatakse annus mitmeks osaks ja manustatakse sagedamini.
Saviliival – määri sügavamale, et juurtel oleks aega toitainet enne vihma omastada.
Kasutamise ajastamine on eraldi teadus. Kevadel on rõhk lämmastikul, suvel – fosforil ja kaaliumil.
Sügisel lisatakse kaevamise alla kaalium-fosfori segusid, mis tugevdavad taimi enne talvitumist.
Vältida väetamist 2-3 nädalat enne saagikoristust: see võib mõjutada viljade maitset ja kõvadust.
Mineraalväetised sobivad orgaaniliste väetistega, kuid mitte kõik. Ärge segage karbamiidi superfosfaadiga – see põhjustab klompimist.
Tuhka võib aga lisada kaaliumväetistele, vähendades nende kontsentratsiooni. Tasapisi õpib muld ise „töötama“ ja teie ülesanne on vaid selle ressursse veidi kohandada.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
