Paljud aednikud on kindlad: vanamari tasub istutada – ja putukad kaovad ära. Kuid kõik ei ole nii üheselt mõistetav.
Vaatlused näitavad, et põldmarjapõõsad tõepoolest vähendavad sääskede aktiivsust. Kui paigutate neid puhkealade lähedusse, muutuvad õhtud värskes õhus mugavamaks.
See mõju ei kehti siiski kõigi kahjurite kohta. Näiteks kirbud vastupidiselt ootustele ei väldi seda taime, vaid ründavad seda aktiivselt.
See paradoksaalsus muudab põdrakasvatuse omamoodi „lõksu“. Tõrvad koonduvad selle lehtedele, häirides köögiviljakultuure ja viljapuid.
Aednikele võib see sümbioos olla kasulik. Istutades põdrakasvatajaid maatüki äärealadele, kaitsevad nad väärtuslikumaid taimi kahjuri massilise sissetungi eest.
Kuid loota putukate täielikule hävitamisele ei tasu. Pohlad ei erita kemikaale, mis tõrjuksid roomikuid, Colorado kartulimardikaid või lutikaid.
Selle mõju piirdub kahjuripopulatsioonide mehaanilise ümberjaotamisega. See on osaline lahendus, mitte universaalne kaitse kogu aias.
Huvitaval kombel meelitab õitsvate põldmetsade lõhn kasulikke putukaid, nagu leetrid ja pitsilinnud. Need röövloomad vähendavad kahjurite arvu loomulikul teel.
Kuid see mõju on ajutine. Pärast õitsemise lõppu lahkuvad „abilised“ ja tasakaal nihkub taas parasiitide kasuks.
Katsed kinnitavad: vanamari töötab ainult kombinatsioonis teiste meetoditega. Seda tuleks käsitleda kui komplekskaitse elementi, mitte iseseisvat vahendit.
Taime peamine eelis on tagasihoidlikkus. Ta kasvab isegi kehvadel muldadel, ilma erihooldust nõudmata, ja toob praktilist kasu ilma asjatu vaevata.
Aed, kus kasvab põdrakasv ei ole võlukilp kahjurite eest, vaid läbimõeldud ökosüsteem. Siin tugevdavad kõik elemendid üksteist, luues harmooniat looduse ja inimtöö vahel.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
