Unistad heledatest lillede nooltest, mis meelitavad imetlevaid pilke? Edu algab kvaliteetse istutusmaterjali valikust.
Tervetele gladioolussibulatele on omane elastne struktuur ja sile pind. Optimaalne läbimõõt on 2-4 cm ja alus ei tohiks ületada 7 mm: liiga suured isendid on sageli vanad ja ebaproduktiivsed.
Levinud müüt, et sibula suurus on seotud õisikute lopsakusega, on juba ammu kummutatud. Isegi miniatuursed isendid on võimelised tootma võimsaid õievarsi, kui järgitakse agronoomilisi tavasid.
Enne istutamist tuleb sibulad hoolikalt puhastada kuivast kestast. See võimaldab avastada varjatud defektid: laigud, mädanemise või kahjurite jäljed.
Mehaaniliste vigastustega isendeid võib päästa. Madalad haavad töödeldakse tavalise rohelisega, mille järel lastakse neil kuivada.
Kuivatatud sibulad pannakse välja sooja ruumi hajutatud valgusega. Mõne päeva pärast ärkavad idud – see on signaal istutamiseks ettevalmistamise alustamiseks.
Mangaanilahuses leotamine on kohustuslik samm. See tugevdab taimede immuunsust ja kaitseb seeninfektsioonide eest.
Töötlemiseks kasutage tumepunast lahust, kus sibulaid hoitakse 20-25 minutit. Pärast seda pestakse neid puhta veega ja kuivatatakse kergelt.
Õigesti ettevalmistatud materjal kohaneb mullas kiiresti. Idud ei veni välja ja juurestik areneb ühtlaselt.
Gladiolused eelistavad päikselisi ja lahtise pinnasega kohti. Istutussügavus sõltub sibula suurusest: tavaliselt on see kolm korda suurem kui selle läbimõõt.
Regulaarne kastmine ja õigeaegne väetamine on rikkaliku õitsemise võti. Juba mõne kuu pärast on aed täis tänuvärvilisi taimi.
Ärge kartke eksperimenteerida sortidega: erinevate toonide ja vormide kombineerimine loob ainulaadse maastikuaktsendi. Gladioolused tõestavad, et teie pingutused ei ole olnud asjata.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
