Kevade saabudes tulevad viperad oma talvistest peidikutest välja ja ilmuvad üha sagedamini inimeste elupaikade lähedusse. Eriti levinud on nad teatud Eesti piirkondades aedades ja viljapuuaedades.
Selgitame, miks nad seal ilmuvad, kuidas neid vältida ja mida teha, kui nendega kohtutakse.
Miks ilmuvad aias viperad?
Viperate esinemine koduaedades ja aedades ei ole juhus. Need maod valivad kohad, mis pakuvad neile nii peavarju kui ka lihtsat juurdepääsu toidule. Tihe taimestik, kõrge rohi, oksahunnikud, kivid või korrastamata metsaalused on ideaalsed peidupaigad kiskjate ja kuumuse eest.
Eriti haavatavad on metsade, niiskete niitude ja turbasoode läheduses asuvad krundid ja aiad, kust viperad saavad takistamatult hoonete juurde liikuda. Oluline tegur on ka näriliste – hiirte, kärnkonnade või kärnkonnakärbeste – arvukus, mis on nende roomajate toitumise aluseks ja meelitavad neid isegi intensiivselt kasutatavatele aladele.
Neid võivad aeda meelitada mitte ainult elupaigatingimused, vaid ka kliima, eriti varakevadel, kui nad tulevad pärast talveunne oma peidikutest välja soojust ja toitu otsides. Viperad on päevased, seega valivad nad puhkamiseks päikesepoolseid kohti. Eriti soodne elupaik viperate jaoks on aed, mida ei hooldata süstemaatiliselt, kus on palju varjatud nurki ja lopsakas taimestik. Parimad tingimused vipritele on Lõuna-Eestis, kus ei puudu metsad, niidud, turbasood ja märgalad.
Kuigi nende mürk võib olla ohtlik, ei ründa viperad ilma nähtava põhjuseta – tavaliselt väldivad nad inimesi ja hammustavad ainult siis, kui nad tunnevad end ohustatuna, näiteks kui neile kogemata peale astutakse. Kui nad ilmuvad alale, on oluline mitte provotseerida nende agressiivset käitumist ja lasta neil vabalt lahkuda. Kui madu on jätkuvalt kohal, kaaluge looduslike tõrjemeetodite kasutamist või võtke ühendust kohaliku munitsipaalpolitsei või metsandusosakonnaga, kes võivad looma ohutult lõksu püüda.
Viper: kus seda leidub?
Viperat leidub peaaegu kogu Eestis. See liik tunneb end eriti hästi metsaservades, niisketes orgudes, turbasoodes ja päikesepaistelistelistel laikudel – kõikjal, kus ta saab loota varju, soojust ja väikestele selgroogsetele loomadele toiduks. Viperat leidub ka põllumajandusmaastikel ja isegi mõnes aiamaal ja aias, kui tingimused on soodsad. Tasub teada, et konna on osaliselt kaitstud – selle tahtlik tapmine, püüdmine, hirmutamine või elupaiga hävitamine on ebaseaduslik.
Kõikidest Eestis esinevatest roomajate liikidest on ainult konna mürgine mürk, mis võib ohustada inimese tervist. Kuigi see liik ei ole eriti agressiivne, võib tema hammustus nõuda meditsiinilist sekkumist, eriti mürkide suhtes tundlikel inimestel . Seda madu on tavaliselt võimalik ära tunda seljal kulgeva iseloomuliku tumeda siksakilise mustri järgi, kuigi mõnel isendil on see muster mõnikord ebaselge või puudub, mis teeb identifitseerimise raskeks. Täiskasvanud madu saavutab tavaliselt 50-80 sentimeetri pikkuse, neil on massiivne keha, ülejäänud kehast selgelt eraldatud kolmnurkne pea ja vertikaalselt paiknev pupill, mis eristab neid healoomulistest lemmikloomamaduist, näiteks rohumaduist või nugist.
Kui aeda ilmub adder, on oluline jääda rahulikuks ja mitte võtta agressiivseid meetmeid. Enamasti lahkub roomaja ise, kui ta ei tunne end nurka surutud olevat, seega veenduge, et ta saab ohutult taganeda. Et vähendada korduvate külastuste ohtu, peaksite kõigepealt ala korrastama: niitke muru, eemaldage kasutamata esemed, näiteks tühjad potid, kastid ja konteinerid, mis võivad pakkuda peavarju. Samuti on soovitatav sulgeda kõik terrasside, vundamentide või pergolade all olevad tühimikud.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
