Table of Contents
Pikaajaline õitsemine, vastupidavus hooletusse jätmisele ja madalad mullavajadused muudavad kobarikellukese aednike seas üha populaarsemaks.
See alamõõduline mitmeaastane taim ei avalda muljet mitte ainult oma intensiivsete värvidega, vaid ka võimega meelitada tõhusalt tolmeldajaid. Tutvustame selle kõige huvitavamaid sorte ja konkreetseid nõuandeid kasvatamiseks.
Rühmkellukate – omadused ja sordid
Campanula glomerata on Euroopa ja Aasia parasvöötme piirkondades looduslikult esinev mitmeaastane taim, mis kasvab kuivadel niitudel, lubjarikkal rohumaal ja metsaservades. Poolas leidub ta kõige sagedamini mägialadel. Taim moodustab 30-60 cm kõrgused jäigad, neljakandilised varred, mis on kaetud peente karvadega ja sageli õrna punaka värvusega. Tüüpilised on ka laiad, tüvelised, südamekujulised lehed, millest kasvab püstine vars, mille tipus on kompaktsed kahvatulillad või sinised õied. Õied on kuni 3 cm läbimõõduga laialt laialipillitud kellukeste kujul ja nende silmatorkavat välimust võimendavad veelgi väikesed, laanekujulised lehed.
Eestis saadaolevatest sortidest torkab silma sort ‘Freya‘, mis moodustab umbes 45 cm kõrguseid kompaktseid, kompaktseid kobaraid helelillade õitega. Sobib ideaalselt konteineritesse ja kiviktaimlasse. Populaarne on ka 60 cm kõrguseks kasvav intensiivselt lillade õitega sort ‘Superba‘, mis on populaarne nii mitmeaastastes peenardes kui ka lõikelillena. Neile, kes eelistavad heledaid värve, on hea valik sort ‘Alba‘, mille valged õied moodustavad ilusa kontrasti rohelise lehestikuga ning mis kasvab umbes 50 cm kõrguseks. Teine silmatorkav valik on ‘Caroline’, lillakate õitega ja roosade kroonlehtedega sort, mis kasvab kuni 60 cm kõrguseks ja sobib suurepäraselt maastikulise stiilis istutusalale.
Rühmakellukate kasvatamine
Rühmkellukate istutamine on kõige parem varakevadel, kohe pärast mulla sulamist, või alles suve lõpus, pärast eeldatavat õitsemise aega. See võimaldab taimel enne talvekülma saabumist edukalt juurduda. Soovitatav on jagada kobarad iga kolme-nelja aasta tagant, mitte ainult taimede noorendamiseks, vaid ka nende enesepaljundamise piiramiseks imikute kaudu. Parimad kasvutingimused on täispäikese või kerge osalise varjuga kasvukoht ja neutraalse või kergelt aluselise pH-ga (6,8-7,5) muld. Muld peaks olema mõõdukalt niiske ja läbilaskev; esimese kahe nädala jooksul pärast istutamist on soovitatav kasta iga päev, seejärel piisab üks või kaks korda nädalas, sõltuvalt sellest, kui kiiresti muld kuivab.
Tasub meeles pidada, et pärast esimest õitsemist, mis on tavaliselt juuli lõpus/augusti alguses, tuleb varred kärpida – see töötlus stimuleerib taime septembris uue (kuigi veidi vähem rikkaliku) õitsemislaine tekitamiseks. Põõsalillede toitevajadus ei ole suur: varakevadel piisab mulla toitmisest kompostiga või mitmeaastastele taimedele mõeldud universaalväetisega, mille lisakasutamine hooaja jooksul ei ole vajalik. Liik tuleb hästi toime külmadega, talub isegi lühiajalisi temperatuurilangusi kuni -30 °C. Veetundlikel kasvukohtadel tuleks seenhaiguste vältimiseks talvine katmine ära jätta. Paremad tulemused saavutatakse, kui kobarad jäetakse katmata, mis parandab ventilatsiooni ja vähendab nakkusohtu.
Rühmkellukese kasutusviisid
Juba aastaid on kobarikelluket laialdaselt kasutatud looduslähedastes aedades , kus ta moodustab kompaktseid värvilisi kobaraid, mis sobituvad suurepäraselt dekoratiivsete rohttaimede, samblasalvei, gailardia ja liiliatega. Tänu oma kuivuskindlusele sobib ta hästi ka kruusakõrgendikel ja aedades, kus paigutus nõuab tugevat kuivendust. Maja stiilis põõsaspuudes on ta täitematerjaliks, valgustades ruumi suuremate põõsaste, näiteks põdra- ja pargirooside vahel. Kääbussordid, nagu ‘Acaulis’ ja ‘Emerald‘, kasvavad hästi umbes 30 cm läbimõõduga konteinerites ja talvituvad tänu oma kompaktsele juurepallile probleemideta õues. Kõrged sordid, nagu ‘Dahurica’ või ‘Superba ‘, annavad vastupidavamad õisikud kimpude jaoks, mis püsivad vaasis värskena kuni kümme päeva.
Lisaks oma dekoratiivsetele omadustele on kellukesel ka olulised utilitaarsed funktsioonid. Tema nektar meelitab efektiivselt ligi müürmesilasi, mesilasi ja mesilasi, ning tema torukujulised õied kaitsevad õietolmu vihma eest, mis teeb temast väärtusliku mee tootva liigi. Linnatingimustes näitab taim fütoremediatsiooni võimeid, püüdes oma karvadega kinni tolmu ja õhusaasteaineid. Tagahoovikasvatuses on soovitav paigaldada plastmassist juurestik või lõigata risoomid igal aastal varakevadel mehaaniliselt tagasi, et kontrollida levikut ja vältida soovimatut laienemist muruplatsile.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
