Orgaanilised ja mineraalsed väetised vaarikatele. Vaarikate väetamine istutamise ajal

Kui esimesed vaarikapungad hakkavad kevadise päikese käes õitsema, on see hetk, mil tuleks hoolitseda väetamise eest. Vaja on vaid ajastustunnetust ja valikut loodusliku komposti või sõnniku ja täpselt doseeritud mineraalgraanulite vahel.

Tulemuseks on mahlakad ja magusad vaarikad, mis tänavad teid oma maitsega kogu suve. Soovitame, millal vaarikaid väetada ja kuidas kasutada looduslikke ja mineraalväetisi.

Millal väetada vaarikaid?

See võib tunduda ilmselge, kuid väetamise ajastus on väga oluline. Alustage juba märtsis, kui muld on pärast talve veidi kuivanud ja vaarika võrsed hakkavad aeglaselt elama. Teine töötlus tehakse siis, kui võrsed on saavutanud 10-15 cm kõrguse – see on hetk, mil on suurim isu lämmastiku järele, mis toidab lehtede ja uute võrsete arengut. Viimane väetiseannus antakse mai lõpus, et noortel juurtel oleks piisavalt aega kõik ained enne intensiivset õitsemisperioodi omastada. Lämmastikku (nt ammooniumnitraadi või sarvepuru kujul) on hea jagada kolmeks võrdseks annuseks iga 4-5 nädala tagant.

Suvemarjade puhul langeb järgmine väetamine tavaliselt kohe pärast saagikoristust, juuni ja juuli alguse vahel. Sel perioodil antud kaalium ja fosfor tugevdavad järgmise saagi viljade rakuseinu ja parandavad põõsa vastupanuvõimet füsioloogilisele stressile.

Hilisemaid (talvituvaid) sorte ei tohiks väetada vahetult pärast saagikoristust. Mis tahes hilinemine võib põhjustada noorte võrsete arengut, mis ei jõua enne esimesi külmi lignifitseeruda ja külmuvad kergesti. Kevadel on soovitatav kasutada ainult orgaanilisi või mineraalväetisi, mis jagunevad 2-3 annuseks iga 3-4 nädala tagant, alates sellest, kui mulla temperatuur on üle 7 °C. Juuni lõpus või juuli alguses võib (eriti liivapinnase puhul) anda täiendava annuse kaaliumi või fosforit, et parandada põõsaste ettevalmistust talveks.

Orgaanilised väetised vaarikatele

Vaarikad armastavad looduslikku toetust. Orgaanilised väetised on mulla mikroorganismide jaoks tõeline „puhvet“ – nad vabastavad järk-järgult lämmastikku, fosforit ja kaaliumi ning ehitavad selle käigus mulla struktuuri.

• Lehtkompost

Lehekompost on humuse liik, mis tekib kuivade lehtede lagunemisel. See sisaldab vähe lämmastikku, kuid on rikas süsinikuühendite poolest. Selle lisamisel on mullal kerge, mahlakas struktuur, kõrge veehoidevõime ja õhulisus, mis soodustab juurte arengut ja parandab mulla füüsikalisi omadusi. Tänu kõrgele humiinhappesisaldusele ja orgaanilise süsiniku sisalduse suurenemisele soodustab lehtkompost kasulike mikroorganismide kasvu, mis mineraliseerivad orgaanilisi jääke, vabastades toitaineid järk-järgult mitme kuu jooksul.

Lehekomposti võib kasutada mullana vaarikapõõsaste ümber. Õhuke kiht (umbes 2-3 cm), mis kantakse ümber taimede aluse, kaitseb juurestikku kuivamise ja temperatuurikõikumiste eest ning vähendab lämmastiku erosiooni sademete tõttu. Samal ajal takistab kompost umbrohtude kasvu ja parandab veepidavust mullas.

• Hobuse sõnnik

Hobusesõnnik annab vaarikatele kergesti seeditavat lämmastikku, fosforit ja kaaliumi, samuti magneesiumi, kaltsiumi ja mangaani. Lämmastik stimuleerib vegetatiivset kasvu, fosfor soodustab juurestiku arengut ja kaalium suurendab taimede vastupanuvõimet haigustele ja põuale. Lisaks sellele rikastab sõnnik mulda orgaanilise ainega, parandab mulla struktuuri, hõlbustab õhustamist ja stimuleerib bioloogilist aktiivsust mullaprofiilis.

Värske hobusesõnniku optimaalne annuson umbes 3-4 kg m² kohta. Seda on kõige parem kasutada kevadel või sügisel enne ja pärast vegetatsiooniperioodi, et tugevdada vaarikapõõsaid kasvu vastu ja valmistada neid talveks ette. Graanulitena laotage õhuke kiht (100-200 g/m²), segage õrnalt pinnasesse ja katke õhukese mulliga, et vältida leostumist ja kaitsta juuri niiskuse kõikumise eest.

• Sarvepuru (luujahu)

Sarvespuru on orgaaniline lämmastikväetis, mis on valmistatud loomade sarvtest ja sõrgadest ja sisaldab umbes 14% lämmastikku, samuti fosforit, kaaliumi ja seleeni. Tänu koostisosade aeglasele vabanemisele on taimedel pidev juurdepääs lämmastikule. Luujahu parandab ka mulla struktuuri, soodustab kasuliku mikrofloora arengut ja kaitseb abiootilise stressi eest.

Sarvepuru on kõige parem kasutada kaks korda hooaja jooksul: põhikanne märtsis ja lisakanne mais-juunis, keskmiselt 1 kg 40-50 ruutmeetri kohta. (200-250 kg/ha). Lihtsalt puistage väetis pinnase peale või mördi istutusaukudesse, seejärel kastke, et aktiveerida koostisosade vabanemine.

• Nõgese väetamine

Nokkeslämmastik on looduslik väetis, mida saadakse värskete nõgeseid vees kääritades (1 kg nõgeseid 10 l vee kohta) 2-3 nädala jooksul, kuni see lakkab vahutamast ja muutub pruunikaks. Pärast sõelumist on vedelik rikas lämmastiku, kaaliumi ja mikroelementide poolest ning sellel on kahjurite vastu ennetav toime. Nõgesest saadakse vitamiine (A, B, C, K) ja mineraalaineid, mis parandavad vaarikapõõsaste seisundit.

Nõgese mullalahust lahjendatakse 1:10, et kasta vaarikaid umbes iga kahe nädala tagant alates vegetatsiooni algusest kuni augusti lõpuni, et tagada taimede pidev lämmastikuga varustatus ja parandada lehtede värvust. Puuduste ja kahjurite vastu pritsimiseks kasutatakse 1:20 lahust, et kiiresti korrigeerida toitainete puudujääke ja tugevdada taimi.

• Kohvipuru

Kohvipuru on keetmisel kergelt happeline (pH 6,5-6,8), kuid selle mõju mulla pH-le on minimaalne. Need annavad peamiselt lämmastikku, samuti fosforit ja kaaliumi ning nende tekstuur parandab mulla õhustust ja niiskusepidavust. Neil on ka hoiatav mõju mõnede kahjurite, näiteks teibade suhtes.

Kuivmullana kasutame umbes ühe tassitäie mulda ruutmeetri kohta mitte rohkem kui kord kuus, segades neid teiste orgaaniliste jääkidega, et vältida klompimist. Teisest küljest, et saada keedusegu, valame ühe klaasi kuiva mulda ämbrisse või suurde anumasse ja valame üle 10 l veega. Pärast seda, kui olete oodanud (eelistatavalt 12-24 tundi), kuni põhu on paisunud, segage kogu see kokku ja kastke taimi kord 2-3 nädala jooksul.

Mineraalväetised vaarikatele

Mineraalväetised on kuulsad oma kohese toime poolest – pärast kasutamist on toitained taimedele kohe kättesaadavad, mis osutub kasulikuks intensiivse kasvu ajal või vahetult enne õitsemist. Kahjuks on siinkohal lihtne liialdada, eriti kui kasutate kloriidväetisi, sest liigsed kloriidid vähendavad juurte seisundit ja põhjustavad lehtede kollasust. Seepärast on turul levinud spetsiaalsed preparaadid, mis sisaldavad minimaalselt kloriide ja makrotoitaineid, mis on mõeldud võrsete moodustamise, juurte arengu ja viljade kinnikasvamise soodustamiseks.

• Lämmastik (N): tavaliselt 5-12%. See on see, mis soodustab lehtede ja võrsete kasvu, mistõttu praktikas soovitatakse kogu lämmastikuosa jagada 2-3 annuseks, mida manustatakse märtsi lõpust kuni aprilli keskpaigani, kui mulla temperatuur on vähemalt 7 °C. Kerge pinnase puhul võib osa lämmastikust anda lisaks ka lehestikku, et vähendada leostumisel tekkivaid kadusid – 0,2-0,3 % kontsentratsioonis iga 10-14 päeva järel;
• Fosfor (P₂O₅): seda leidub mineraalväetistes sarnases koguses (5-12 protsenti) ja selle ülesanne on tugevdada juurestikku ja kiirendada õitsemisfaasi. Tavapäraselt kasutatakse seda üks kord esimese kevadise väetamise ajal, kuid halvasti ladestuva pinnasega istandustes võib väetamist suurendada sügisel, et parandada taimede külmakindlusvõimet;
• Kaalium (K₂O):kaalium moodustab tavaliselt kõige suurema osa koostisest, alates 15% kuni 36%, ja see on viljade valmimise, tugevuse ja abiootilise stressi suhtes vastupidavuse „mootor“. Seda kasutatakse kõige intensiivsemalt suve-sügisperioodil, sageli vahetult pärast suviste sortide saagikoristust, et suurendada saagikust järgmisel hooajal.

Turul on saadaval mitmesuguseid mineraalväetisi: granuleeritud väetised, mis vabastavad makrotoitaineid mitme kuu jooksul ja vähendavad väetuste arvu; vees lahustuvad väetised väetamiseks (nt tilkkastmissüsteemi kaudu manustatuna); ja leheväetised, mis täidavad kiiresti mikro- ja makrotoitainete puudujääke, eriti põuaperioodidel või intensiivse kasvuperioodi ajal.

Harrastuskultuuride puhul kasutatakse tavaliselt 20-30 g NPK-väetist ruutmeetri kohta, mis laotatakse laiades ridades ümber põõsaste. Kaubanduslikes istandustes on soovitatav kontsentratsioon 150-550 kg/ha, sõltuvalt mullaanalüüsist ja väetise koostisest. Liivapinnase puhul tasub siiski valida graanulid või suunata osa annusest lehtedele, et vähendada komponentide leostumise ohtu.

Vaarikate väetamine istutamise ajal

Enne istutamist on hea mõte muld põhjalikult ümber kaevata umbes 25-30 cm sügavuseni, eemaldades umbrohu ja vanade taimede juured. Selle protseduuri käigus lisage mulda hästi jaotatud hobusesõnnikut annuses 5-10 kg m² kohta. Kui ettevalmistatud muld on veidi settinud, kaevake 30-40 cm läbimõõduga ja umbes 20 cm sügavused augud ning paigutage neisse vaarikataimed. Lisage iga põõsa alla veel 10-15 g sarvepuru (kondijahu). Kui juured on paigas, katke istikud ülejäänud rikastatud mullaga ja tampige need kergelt käega kinni, et vältida juurte ümber õhuvahekorra tekkimist.

Pärast istutamist tuleks vaarikataimed mullida lehtede, õlgede või puuhakke kihiga (5-8 cm). See kate vähendab vee aurustumist, reguleerib mulla temperatuuri ja takistab umbrohu kasvu, samas laguneb see aja jooksul, parandades mulla struktuuri. Esimestel kuudel pärast istutamist hoidke muld pidevalt niiske – isegi kastmine kord nädalas (kuivaperioodide ajal) suurendab oluliselt noorte taimede ellujäämisvõimet ja kiiret kasvu.

Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!