Kujutage ette: te kaevate porgandeid välja ja näete mahlaka juurvilja asemel inetu „koletise“ kümne sarvega.
Või veel hullem – köögivili on nii mõru, et seda on võimatu süüa. Tuttav? Kõik see on tüüpiliste vigade tagajärg, mis hävitavad saagi.
Näiteks kui porgandid külvata raskesse savimullasse, hakkavad juured hargnema, püüdes tihedast mullast läbi tungida. Ja kui sõnnikuga liialdada, saate lopsaka lehe ja pisikesi vilju.
Aga see pole veel kõige hullem. Mõned suvitajad võitlevad kahjuritega nii aktiivselt, et kastavad peenraid kemikaalidega, mille tulemusena porgandid imavad endasse mürgiseid aineid.
Kujutage ette, kuidas sellised „vitamiinid“ mõjutavad tervist. Või teine stsenaarium: te istutate seemned liiga tihedalt, ei harvendage idandeid ja taimed lämmatavad üksteist.
Tulemuseks on isuäratavate juurviljade asemel närtsinud idud.
Kuidas seda vältida? Valige lahtine muld, lisage liiva või komposti. Külvake seemned piisava vahega ja harvendage ettevaatlikult, et mitte kahjustada naaberjuuri.
Ärge kasutage kunagi värsket sõnnikut, vaid ainult läbikääritud. Et porgandid oleksid magusad, lisage kuu aega enne koristamist porganditele tuhka: kaalium tugevdab maitset.
Kuid isegi ideaalne saak võib ladustamisel kaduma minna. Kui porgandid muutuvad loiduks või kaetakse hallitusega, olete reegleid rikkunud.
Enne keldrisse panemist lõigake lehed täielikult ära, et need ei imeks mahla. Hoidke juurviljad kastides liiva või saepuruga – nii ei puutu nad kokku ja jäävad kauem mahlakaks.
Ärge kunagi peske porgandeid enne ladustamist – niiskus soodustab mädanemist.
Kui soovite, et porgandid kasvaksid ühtlaselt ja suureks, proovige ebatavalist meetodit: harvendage neid kaks korda.
Esimene kord – kui idud on saavutanud 5 cm, jättes nende vahele 3 cm. Teine kord – kuu aja pärast, suurendades vahekaugust 7 cm-ni.
Nii saab iga juurvili piisavalt ruumi ja toitaineid.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
