Table of Contents
Aprill on kuu, mil paljud aednikud alustavad roheliste ubade külvamist, kuid see kuupäev ei ole kogu riigis üldine.
Saagi edukaks kasvatamiseks on määrava tähtsusega ilmastikutingimused, sordivalik ja kasvukoha ettevalmistamine. Selgitame, millal ja kuidas ube õigesti külvata, milliseid sorte valida ja mida jälgida, et saada terve ja rikkalik saak.
Roheliste ubade külvamine samm-sammult
Otsus roheliste ubade külvamise alustamiseks aprillis peaks alati põhinema kohalike ilmastikutingimuste analüüsil. Riigi soojemates piirkondades, eriti lõuna- ja lääneosas, kus kevad saabub kiiremini, võib seemned mulda panna juba kuu alguses. Külmematel aladel, näiteks Kirde-Eestis, võib realistlik külviku kuupäev olla alles aprilli teises pooles või mai alguses. Mulla valmiduse peamine näitaja on mulla temperatuur, mis peaks püsima üle 10 °C mitu päeva järjest. Külmemal pinnasel idanemine aeglustub ja idanemine on ebaühtlane, mis raskendab hilisemat taimekasvatust.
Muld ja asukoht
Enne seemnete mulda minekut tuleb kasvukoht korralikult ette valmistada. Muld peab olema kerge, läbilaskev ja hästi õhutatud, ilma klombide ja orgaaniliste jääkideta. Oad ei talu seisvat vett ega tugevat varju – nad eelistavad tuule eest kaitstud, täispäikese käes olevaid kasvukohti. Ala tuleks põhjalikult umbrohust puhastada ning muld tuleks kaevata ja tasandada, et vältida liigset aurustumist ja tagada ühtlane kasvamine.
Külvamine
Külvamine toimub otse mulda, järgides sobivat vahekaugust, mis sõltub oatüübist. Kääbussortide puhul soovitatakse 40-50 cm reavahe ja seemnete vahekaugus reas peaks olema umbes 8-10 cm. Paksud oad külvatakse harvemini – tavaliselt 2-3 seemnest koosnevatesse pesadesse, mille vahekaugus on 50-60 cm, mis hõlbustab hiljem taimede toetamist. Seemned pannakse 4-6 cm sügavusele, sõltuvalt mulla niiskusest: kiiresti kuivama kalduvas mullas tasub külvata sügavamale. Pärast külvamist tuleks mulda õrnalt rullida või vajutada, et parandada seemne ja mulla kontakti ja vähendada niiskuse aurustumist.
Kastmine
Kastmine vahetult pärast külvi ei ole alati vajalik, kuid võib pikemaajalise põua korral kiirendada taimede valmimist. Taimed idanevad tavaliselt 7-10 päeva jooksul, kui temperatuur püsib õigel tasemel ja muld on kergelt niiske. Samuti on oluline tagada selles etapis ühtlased tingimused – nii liigne niiskus kui ka kuivus võivad põhjustada hõrenemist. Külmemate ilmadega piirkondades tasub voodeid ajutiselt kaitsta agrofiiberiga, mis kiirendab mulla soojenemist ja kaitseb noori taimi öiste temperatuurilanguste eest.
Soovitatavad roheliste ubade sordid
Kääbussordid on kõige praktilisem valik neile, kellel on piiratud kasvuruum. Need taimed ei vaja tugesid, nad valmivad kiiresti ja ühtlaselt ning neid on suhteliselt lihtne hooldada. Selles rühmas on esiletõusnud roheliste kaunadega sordid, nagu „Aga“, „Gracja“ ja „Scuba“ , mis on tihked, lihakad ja taluvad hästi lühikest keetmist. Teisest küljest hinnatakse kollaste kaunadega ube, nagu „Golden Saxa“ või „Bali“ , nende maheda maitse ja õrna tekstuuri poolest, mis sobib hästi nii kuumade kui ka külmade roogade valmistamiseks. Mõned aednikud armastavad ka originaalsemaid sorte, nagu näiteks „Purple Teepee“, mille intensiivselt lillad kaunad annavad köögiviljale ebatavalise välimuse.
Teine põhikategooria on tic-sordid – ronivad sordid, mis on nõudlikumad, kuid pakuvad palju suuremat ja kauem kestvat saaki. See oatüüp võib ulatuda kuni kolme meetri kõrguseks ja vajab seetõttu tugevaid tugesid, eelistatavalt vertikaalsete või diagonaalsete postide kujul. Vastutasuks toodab ta pikki, dekoratiivseid kaunvilju, mis on sageli ainulaadse värvi ja kujuga. Kõige populaarsemad sordid on “Blauhilde ‚ (tumelillad, pikad ja painduvad kaunad), ‘Goldmarie ‚ (lai ja lame, intensiivse kollase värvusega) ja ‘Neckarkönigin “ (klassikaline, roheline ja suure saagikusega). Tic-sorte soovitatakse eriti aednikele, kes saavad endale lubada ulatuslikumat taimede tugistruktuuri ja otsivad maksimaalset saagikust ühest kasvukohast.
Eraldi rühma moodustavad sordid, mis on mõeldud mehaaniliseks koristuseks või aednikele, kes eelistavad ühtlast saaki – mis muudab külmutamise, kuivatamise ja üldise koristuse palju lihtsamaks. Selliste kultuuride puhul valitakse kõige sagedamini rohelise varrega sordid, mis on väga vastupidavad lõhenemisele ja ühtlase struktuuriga. Näiteks „Sonesta“ on varajane sort, mis annab sihvakaid, kiudeta kaunad, mis sobivad ideaalselt töötlemiseks, ja „Laurina“, mis on hinnatud oma jõulise kasvu ja 70 päeva pärast külvi koristamise võime tõttu. Kuigi need on populaarsed eelkõige tööstuslikus kasvatuses, on nad edukad ka koduaedades.
Rohelised oad: põhilised kasvatus- ja hoolduspõhimõtted
Roheliste ubade eduka kasvatamise aluseks on hästi ettevalmistatud kasvukoht. Taim eelistab kerget, läbilaskvat, kiiresti soojenevat ja veeta pinnast. Muld peaks olema orgaanilise aine rikas ja kergelt happeline kuni neutraalne, eelistatavalt pH vahemikus 6,5-7,8. Kui muld on liiga happeline, tuleks seda enne hooaega lupjata, ja kui huumusesisaldus on liiga madal, tuleks seda rikastada komposti või hästi lagunenud sõnnikuga. Varakevadel, eriti külmemates piirkondades, on soovitav mulda mulda, et stabiliseerida mulla temperatuuri ja piirata niiskuskadu, takistades samas umbrohu kasvu.
Veel üks õige kasvatamise element on regulaarne ja läbimõeldud kastmine. Rohelised oad vajavad mõõdukat, kuid süstemaatilist kastmist, eriti õitsemise ja kaunade moodustumise ajal. Tüüpilistes ilmastikutingimustes piisab kahest kuni kolmest kastmisest nädalas, kasutades umbes 10-15 liitrit vett ruutmeetri kohta. Tugeva kuumuse ajal tuleks kastmist suurendada, kuid samal ajal tuleks jälgida, et ei kastetaks liiga palju – liigne mulla niiskus koos kõrge temperatuuriga soodustab seenhaiguste teket. Eriti ohtlikud on olukorrad, kus kastetakse harva, kuid suure veekogusega. Siis on mullas raskusi selle omastamisega ja juured hakkavad mädanema.
Oade kaitsmine haiguste ja kahjurite eest põhineb eelkõige ennetamisel ja kasvatamise õigel korraldamisel. Taim on vastuvõtlik bakteriaalsetele ja seenhaigustele, nagu rõngamädanik, antraknoos või hall hallitus, mis levivad kergesti suure niiskuse ja halva õhuringluse tingimustes. Seepärast on oluline säilitada piisavad reavahed, korrapäraselt umbrohtu kasvatada ja vältida ülerahvastumist. Oluline on ka läbimõeldud naabrus – oad kasvavad hästi kõrvuti kurkide, salati või porganditega, samal ajal kui neid tuleks eraldada teistest kaunviljadest, mis võivad suurendada haiguste leviku ohtu. Küüslauk, sibulad ja sametid naaberkultuurides aitavad vähendada kahjurisurvet ja need tasub lisada oma köögiviljakavasse.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
