Table of Contents
Valge galtoonia, mida kutsutakse suvehüatsindiks, on taim, mis ühendab endas eksootilise päritolu ja hämmastava vastupidavuse. Tema kõrged varred ja uhked õied teevad sellest ühe huvitavama valiku suvepeenardesse.
Siin on esitatud saadaolevad sordid, kasvatusnõuded ja katsetatud viisid, kuidas seda aias kasutada.
White Galtonia – suvine hüatsint
Valge galtoonia (Galtonia candicans), mida tuntakse ka suvise hüatsindi nime all, imporditi Aafrikast 19. sajandi lõpus. Looduses kasvab ta mägimägedes, 1200-2100 m kõrgusel, kus ta on kohanenud intensiivse päikese ja ebakorrapäraste vihmahulkadega. Tema maa-alune osa on suur, peaaegu kerakujuline sibul, mida varjavad kuivad soomused. Maikuus arenevad lehed, mis moodustavad kompaktse roseti, millest juulis tekivad kuni 120 cm pikkused jäigad ja kõrged varred, mille tipus on 30-40 valge, kellukujulise õiega uhke kobar.
Õied avanevad järk-järgult altpoolt, mis võimaldab taimel säilitada oma dekoratiivset efekti peaaegu kuu aega , ilma et varsi oleks vaja toetada. Galtonia’t ei erista mitte ainult tema kasvutava ja õitsemise kestus, vaid ka tema kasutuslik tähtsus. Ta eritab selgelt tajutavat lõhna ja toodab kergesti kättesaadavat nektarit, mis meelitab ligi tolmeldavaid putukaid – peamiselt kimalasi, mesilasi ja liblikaid. Ta on ka väga vastupidav enamiku haiguste suhtes ja talub hästi kuumust.
2004. aastal määrati galtonia ametlikult perekonda Ornithogalum, kuid see ei mõjutanud selle kõnekeelset nomenklatuuri. Seega on nimetus „suvine hüatsint“ jätkuvalt kasutusel aiandus- ja kaubanduslikus ringluses. Tema peamine roll on säilitada kompositsiooni järjepidevus – ta täidab lünka kevadiste õitsvate taimede ja hilissuviste püsikute vahel, tagades, et värvid ja struktuurid püsivad voodis kaua.
Valge galtonia liigid ja sordid
Euroopa aedades kasvatatavate galtonia perekonna taimede hulgas on kolm põhilist liiki, millest igaühel on erinev dekoratiivne funktsioon. Kõige kõrgem ja silmatorkavam on valge galtoonia (Galtonia candicans), mis kasvab kuni 120 cm kõrguseks ja õitseb peaaegu kogu suve vältel, mistõttu on ta hea valik põldude keskele ja lõikelilleks.
Roheliseks õitsev galtoonia (G. viridiflora) seevastu kasvab kuni 90 cm kõrguseks ja annab lubjarohelisi õisi, mistõttu sobib ta naturalistlikesse ja moodsatesse aedadesse, kus teda kombineeritakse dekoratiivsete rohttaimedega, nagu näiteks lilleheinaga. Varaseim sort on keiserlik galtonia (G. princeps), mis õitseb juba juuni keskpaigast alates ning selle madalam kasvukorraldus ja mahe pastellroheline õievärvus muudavad selle sobivaks jahedamatesse piirkondadesse, kus kasvuperiood on lühem.
Konkreetse galtoonia liigi valik peaks olema teadlik otsus, mis põhineb kasvukoha tingimustel ja kavandatud istutusviisil. Valge sort „Moonbeam“ valitakse moodsate kujunduste jaoks, kus ta võib olla silmatorkav üksiktaim; G. viridiflora kasutatakse aia varjulistes osades, kus ta lõhub ühtlast rohelust, ning G. princeps sobib eriti hästi kombinatsiooniks varasuviste õitsvate taimedega, nagu männirohi ja salvei, ning G. princeps sobib eriti hästi varajase õitsemisajaga taimede, nagu männirohi ja salvei.
Kuidas kasvatada valget galtooniat?
Selle liigi optimaalne istutusaeg on aprilli teine pool, kui muld on soojenenud vähemalt 10 °C-ni. Sibulad pannakse mulda 12-15 cm sügavusele, säilitades taimede vahel 25-30 cm vahekauguse. Parimad tulemused saavutatakse kerges, hästi kuivendatud ja huumoririkkas mullas, mille pH on kergelt happeline või neutraalne (6,2-7,0). Kui muld on raske ja veeküllane, on soovitav lisada liivakiht koos peene kruusaga, et vältida sibulate veeküllastumist ja mädanemist. Kasvukoht peaks olema päikesepoolne ja tuule eest kaitstud; varjulistes kohtades on õitsemine nõrgem ja arenenud pungade arv väheneb märgatavalt.
Kasvuperioodil, maist septembrini, vajab galtoonia regulaarset kastmist, eriti kõrgete temperatuuride ja sademete puudumise ajal. Üle 28 °C sooja ilmaga tuleks kasta igal õhtul (mõõdukates tingimustes piisab kolmest või neljast kastmiskorrast nädalas). Soovitatav on kasutada korraga umbes 8-10 liitrit vett ühe ruutmeetri voodi kohta. Sibulatee puhul on soovitatav anda kaks annust mineraalväetist: esimene annus (umbes 40 g/m²) tuleks anda siis, kui võrsed saavutavad 20 cm kõrguse, teine annus siis, kui nad on täies õitsemisjärgus. Mahepõllumajanduslikus aianduses võib edukalt kasutada naturaalset nõgeselihasõnnikut (lahjendatud 1:10).
Pärast õitsemist eemaldatakse ainult õisikute varred, lehed jäetakse alles, kuni need kolletuvad loomulikul teel, et sibulad saaksid koguda energiavarusid järgmiseks hooajaks. Septembri keskel kaevatakse sibulad välja, puhastatakse mullajääkidest ja kuivatatud soomustest ning kuivatatakse umbes nädal aega toatemperatuuril. Talvitumine peaks toimuma kuivas turbas, saepuru või liivas või jahedas ruumis, kus temperatuur on 6-8 °C ja õhuniiskus on kontrollitud (mitte üle 60 %).
Valge galtoonia kasutamine aias
Valge galtoonia on oma kõrge, püstise kasvukoha ja pikkade varrega, mille tipus on muljetavaldavad õisikud, ideaalne vertikaalne element voodiakende kujundamisel. Tema arhitektuurne vorm aitab kompositsiooni struktureerida ja on pilkupüüdev, eriti mitmeaastase voodi keskel või madalamate hooajataimede taustaks. Praktikas näeb ta kõige tõhusam välja 5-7 sibulast koosnevates rühmades istutatuna pehmete, ülevalt alla ulatuvate taimede taustal – näited on näiteks künnapuude ‘Heavy Metal’ või muud üheaastased dekoratiivsed rohttaimed.
Naturalistlikes aedades võib galtoonia toimida vertikaalse aktsendina, mis tõuseb välja mitmeaastaste taimede, näiteks jaapani klematiidi, lilla koonuslille või briljantpunanupu lahtistest rühmadest. Tema lõhnavad õied, mis on aktiivsed peamiselt õhtuhämaruses, meelitavad ligi öiseid liblikaid ja teisi tolmeldavaid putukaid, mis on oluline kohaliku bioloogilise mitmekesisuse toetamise seisukohast. Konteinerikompositsioonides toimivad kõige paremini madalamal kasvavad sordid – kolm umbes 40 cm läbimõõduga potti paigutatud sibulat, millele on lisaks istutatud rippuv dikondra või itaalia viltu, loovad esteetiliselt meeldiva, kuid ka praktilise paigutuse, mis suurendab kohalikku õhuniiskust. Taimed sobivad ideaalselt ka lõikelilledeks – õisikud püsivad vaasis 7-10 päeva värskena ja koos lilleseadme lisamisega kuni kaks nädalat.
Suurematel maatükkidel võib galtooniat kasutada hooajalise heki või loodusliku piirina. Istutades sibulaid kahes reas iga 20 cm tagant, saate juulis ja augustis umbes 1-1,2 m kõrgusel ühtlase valgetest kellukestest koosneva seina, mis täidab nii kaunistus- kui ka kaitsefunktsiooni. Vahemere stiilis kombineeritakse seda mõnikord koos karoliini juku, lavendli, salvei ja tüümianiga – mitte ainult esteetilise kooskõla, vaid ka ühise eelistuse tõttu tugeva päikesevalguse suhtes.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
