Suve keskel tundub, et vaarikate tippaeg on seljataga ja põõsad valmistuvad puhkama.
Aga mis oleks, kui saaksite magusat viljakust pikendada mõne nädala võrra või isegi septembrini?
Saladus ei peitu mitte keerulistes söötmisskeemides, vaid ühes lihtsas juulikuu tegevuses, millest paljud mööda vaatavad.
Peamine võti on mulla kohene mullimine põõsaste all paks (7-10 cm) kiht jahedat orgaanilist ainet kohe pärast marjade pealaine kogumist, kombineerituna noorte võrsete asendusoksade tippude nipsutamisega.
Miks see töötab juulis? Kuumus ja kuivav päike – teise viljapuude laine peamised vaenlased.
Vaarika juured on pindmised, nad kannatavad ülekuumenemise ja mulla kuivamise tõttu.
Külm mulš (värskelt lõigatud muru ilma seemneteta, hästi pööratud kompost, õled) täidab korraga kahte kriitilist funktsiooni.
Esiteks vähendab see drastiliselt mulla temperatuuri juurte juures, luues mugava jaheda keskkonna. Teiseks takistab see usaldusväärselt niiskuse aurustumist pärast kastmist.
See vabastab taime stressist ja annab talle jõudu jätkata kasvamist ja uute viljaoksade rajamist jooksva aasta võrsetele.
Noorte, juba soovitud kõrguse (umbes 1-1,2 m) saavutanud asendusvõrsete samaaegne kerge nipsutamine (tipu eemaldamine 5-10 cm võrra) stimuleerib nende hargnemist. Just nendele külgmistele võrsetele moodustub hilisõit.
Ilma näpistamiseta lähevad võrsed ülespoole ja külgmised pungad ärkavad hilja või nõrgalt.
Oluline on teha seda täpselt juulis, hiljemalt kuu keskel, et võrsed jõuaksid enne sooja hooaja lõppu külgpungad moodustada.
Kastke põõsaid enne mullatamist ohtralt.
Tulemus üllatab teid: närbuvate põõsaste asemel näete paari nädala pärast aktiivset kasvu ja uusi õieharju ning mahlakad marjad rõõmustavad teid kuni sügiskülmadeni.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
