Maasikad, mis kannavad vilja sügiseni, tunduvad muinasjutuna. Aga see on reaalsus.
Piisab teada, millega ja millal neid toita, et põõsad ei ammenduks.
Esimene toitmine – varakevadel, niipea kui lumi sulab.
Sel ajal vajab taim lämmastikku roheluse kasvatamiseks. Sobib kanasõnniku lahus (1:15) või läbikääritatud sõnniku leotis (1:10).
Väetis kantakse juurte alla, vältides lehtedele sattumist.
Teine väetamine toimub õitsemise ajal. Siin on rõhk kaaliumil ja fosforil: need vastutavad marjade õitsemise ja suhkrusisalduse eest.
Kasutatakse tuhka (klaas 10 liitri vee kohta) või kaaliumnitraati (1 tl ämbri kohta).
Kolmas etapp – pärast esimese saagi koristamist. Põõsad kulutavad energiat viljadele ja vajavad taastumist.
Sel ajal kasutatakse kompleksväetisi mikroelementidega: magneesium, boor, tsink.
Hästi toimib lehtede pihustamine boorhappe lahusega (2 g 10 l kohta).
Viimane väetamine toimub augusti lõpus. See aitab järgmise aasta õienuppude tekkimisele.
Sobivad fosfor-kaaliumi segud või puidutuha leotis.
Selle perioodi jooksul ei kasutata orgaanilisi väetisi, et mitte stimuleerida lehtede kasvu enne talve.
Oluline on vaheldada juur- ja leheväetisi ning mitte unustada multši. Põhja peale laotatud õlgede või komposti kiht hoiab niiskust, pärsib umbrohtu ja annab järk-järgult toitaineid.
Kui lehed kahvatuvad ja marjad muutuvad väiksemaks, on see nälja märk. Kuid väetiste ülemäärane kasutamine on ohtlikum: see põletab juured ja meelitab kahjureid.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
