Elu ja tähendus
1972. aastal Pinta saarel avastatud George sai bioloogilise mitmekesisuse säilitamise sümboliks.
Teoreetiliselt on selle liigi kilpkonnad võimelised säilitama sigimisvõime ka 200-aastaselt.
Kümneid aastaid üritasid zooloogid George’ilt järglasi saada, kuid edutult.
Ühel ajal arvasid teadlased, et George ei ole üldse võimeline paljunema, kuid see osutus valeks.
2007. aasta mais, pärast 2000 kilpkonna geneetilist analüüsi, leiti Wolf vulkaanilt emane, kes oli geneetiliselt sarnane George’iga, oli hübriid ja isaliini poolest George’i sugulane, mis andis lootust liigi jätkumisele. Viljastamine toimus, kuid munades olevad embrüod osutusid eluvõimetuks…
24. juunil 2012. aastal leidis looduskaitseala valitseja Fausto Liereno, kes oli kilpkonna eest 40 aastat hoolitsenud, selle unikaalse roomaja elutunnistusteta surnukeha. Üksildane George suri umbes 100-aastasena, järeltulijaid jätmata. See tähendas vastava alaliigi väljasuremist. Pärast lahangut kilpkonn balsameeriti ja pandi välja kohalikku muuseumisse.
2020. aastal avastas ekspeditsioon Isabella saarel noore hübriidnaise, kellel oli kõrge geneetiline sarnasus Chelonoidis abingdonii’ga ja kes oli hiljutine otsene järeltulija tundmatule puhtatõulisele isendile, kes võib-olla elab selles piirkonnas siiani.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
