Paljud aednikud ei tea veel hiina sidrunväändik, kuigi see on üks huvitavamaid puuviljakasve. Selle marju hinnatakse tervislikkuse poolest, taim ise talub hästi Eesti kliimat ja ei tekita kasvatamisel suuremaid probleeme.
Selgitame, kuhu hiina sidrunväändik istutada, kuidas seda hooldada ja millal marju korjata.
Hiina sidrunväändik – põõsas Aasiast
Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis) on mitmeaastane ronitaim, mis pärineb Ida-Aasia jahedamatest piirkondadest – looduslikult kasvab see Siberi, Põhja-Hiina, Korea ja Jaapani lehtpuudes. Looduslikes tingimustes mähib ta puude tüvesid, saavutades 10–15 meetri pikkuse ja väikese varre läbimõõdu, mis teeb ta kergesti kasvatatavaks võre, võrgustiku või pergola juures. Tema elliptilised lehed, pikkusega kuni 10 cm, on sakiliste servadega ja asetsevad iseloomulikel punastel leherootsudel. Hõõrudes eraldub neist õrn sidruni lõhn – sellest ka polaarne nimetus. Õied avanevad hiliskevadel, mais ja juunis. Need on kreemvalged või roosakad, meeldiva lõhnaga ja erisoolised, kuid enamasti esinevad samal taimel, mis tähendab, et viljade saamiseks ei ole vaja kahte taime.
Taim hakkab vilja kandma tavaliselt neljandal aastal pärast istutamist, kuigi ebasoodsamates tingimustes võib see võtta aega kuni kuus hooaega. Viljad valmivad augusti lõpus või septembri alguses, moodustades teravilja moodi kobarad, mis koosnevad mitmest kümnest kerajasest, ereda punase värvi marjast. Iga marja läbimõõt on umbes 1 cm ja sisaldab ühte või kahte seemet. Traditsiooniline nimetus „viie maitsega puuvili“ ei ole juhuslik – koor on magus, viljaliha hapu ja seemned paljastavad närimisel mõrkja, hapuka ja kergelt soolase maitse. See ebatavaline maitsekomplekssus tuleneb paljude toimeainete sisaldusest. Traditsioonilises hiina meditsiinis on looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku looduslikku
Hiina sidruunväändik talub hästi Eesti talvesid – maapinnal tuleb ta toime ilma kattega, taludes kuni –30 °C külma. Parim kasvukoht on viljakas, kergelt happeline (pH 5,5–6,5), hästi läbilaskv ja pidevalt mõõdukalt niiske pinnas. Enne istutamist tasub mulda lisada komposti või sõnnikut ning võrsete ümbruse katta okaspuude koorega – see piirab vee aurustumist ja umbrohu kasvu. Optimaalne kasvukoht on valgusrikas, kuid mitte otsese päikesepaistega, tuule eest kaitstud koht – hästi sobib hoone idasein, lehtla või aia ääres asuv pergola. Hiina sidruunväändik ei talu pikaajalist põuda. Kuumal ajal vajab ta regulaarset kastmist, soovitavalt kaks korda nädalas, sest mulla kuivamine põhjustab viljade kukkumist või lehtede kuivamist.
Esimese kahe aasta jooksul pärast istutamist kasvab ronitaim vabalt, alles alates kolmandast hooajast tuleb valida 1–3 tugevaimat võrset ja suunata need vertikaalselt tugede piki, eemaldades nõrgemad võrsed. Varakevadel tehakse sanitaarkärpimine – eemaldatakse haiged, külmunud ja taime sisemust liigselt tihendavad võrsed. Külgvõrsed lühendatakse 12.–15. pungani, mis soodustab õite moodustumist. Suvel ei ole lõikamine soovitatav, kuna intensiivne mahla väljavool võib põõsa nõrgendada. Maapinnal kasvatamisel piisab igal aastal varakevadel kompostiga väetamisest, potis tuleb mineraalaineid lisada umbes iga kolme nädala tagant, soovitavalt happelistele taimedele mõeldud vedela väetisena. Hästi hooldatud taime saagikus maapinnal on 1–5 kg marju aastas; potis on saak väiksem, kuid siiski väärtuslik, eriti linna tingimustes rõdul või terrassil.
Millised omadused on hiina sidrunväändik?
Lemonberry marjad eristuvad kõrge aktiivainete sisalduse poolest, mis toetavad organismi loomulikke kaitsemehhanisme ja parandavad üldist seisundit. Erilist tähtsust omavad lignaanid – ühendid, mis esinevad peamiselt seemnetes – mis mõjutavad soodsalt maksa tööd ja aitavad organismil kohaneda füüsilise ja vaimse stressiga. Puuviljad sisaldavad ka C- ja E-vitamiini koguses, mis on võrreldav mõnede tsitrusviljadega, samuti flavonoide ja orgaanilisi happeid, nagu sidrun-, õuna- ja viinhape. Tänu sellele on neil antioksüdantne toime, nad tugevdavad immuunsüsteemi ja toetavad ainevahetuse tasakaalu. Regulaarne marjade tarbimine mõõdukas koguses aitab ka säilitada normaalset kolesterooli- ja veresuhkru taset ning mõjub positiivselt energia tasemele ja kontsentratsioonile.
Traditsioonilises fitoteraapias kasutatakse sidrunpuuvilju erinevates vormides – kõige sagedamini infusioonina, keedisena, tinktuurina või kuivatatuna. Neid võib süüa ka värskelt või kasutada toiduainete valmistamiseks: moosides, mahlades, siirupites või konfituurides. Pasteeritud mahlad ja konfituurid säilitavad oma tervislikud omadused pikka aega, kuivatatud marjad sobivad hästi taimetee aluseks. Seemned, millest on pressitud õli, kasutatakse taimravis vitamiin E allikana. Kuigi sitruunpuu on palju kasulikke kasutusalasid, ei tohiks seda kasutada teatud haiguste korral – vastunäidustused hõlmavad muu hulgas hüpertensiooni, epilepsia ja rasedust, kuna selle stimuleeriv toime võib nendel juhtudel tuua rohkem kahju kui kasu. Igal juhul on soovitatav konsulteerida ravimtaimede kasutamise osas arsti või apteekriga.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
