Õõnsad õied kurgivõrsetel on signaal, mille taim annab aednikule.
Paljud kirjutavad probleemi maha halva seemne või ilmastiku tõttu, kuid tegelik põhjus peitub sageli liigses lämmastikus või puudulikus tolmeldamises.
Siiski on olemas viis, kuidas suunata taime jõud roheliste moodustamise pealt ümber munarakkude moodustamisele – ja selleks on vaja tavalisi hambatikke.
Meetod põhineb kontrollitud stressi põhimõttel: varre mikrovigastused sunnivad taime jätkamiseks ressursse mobiliseerima.
Tehnoloogia on lihtne, kuid nõuab hoolt. 10-15 cm kõrgusel maapinnast torgatakse vars kahe hambatikuga läbi, jättes need 48 tunniks taime sisse.
Oluline on paigutada augud maapinnale lähemale, ilma et need mõjutaksid südamikku.
Hambatikkude puit imab endasse osa mahla, mis imiteerib kahjurite rünnakut. Vastuseks hakkab kurk aktiivselt moodustama emaseid õisi koos munasarjadega, vähendades kasutute isaste pungade arvu.
Pärast hambatikkude eemaldamist töödeldakse pistekohad purustatud aktiivsöe või tuhaga – see takistab nakatumist.
Meetodi tõhusus suureneb, kui seda kombineerida mulla mõõduka kuivatamisega. Kastmist vähendatakse 2 päeva enne protseduuri, tekitades kerge veestressi.
Pärast hambatõkete eemaldamist söödetakse taimi kaalium-fosforväetisega, näiteks tuhalahusega (1 tass 10 liitri vee kohta). See stimuleerib munarakkude moodustamist ja tugevdab juurestikku.
Meetod toimib kõikide kurkide puhul, kuid tulemus on eriti märgatav mesipõllustatud sortide puhul.
Kasvuhoonetes, kus putukate juurdepääs on piiratud, on lisaks soovitatav hommikuti õitsevaid varsi raputada, et õietolm jõuaks õietolmule.
Ja lõpuks, kallis lugeja: andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja oma tööd jätkata.
