Table of Contents
Oad on rohkem kui tavaline valge või punane sort, mida tuntakse traditsioonilisest köögist. Haruldasemad liigid võivad saada kulinaarseks avastuseks, rikastades menüüd ja saaki.
Tutvu vähetuntud oasortidega ning sellega, kuidas neid õigesti istutada ja hooldada.
Vähemtuntud oasordid, mida tasub kasvatada
Lisaks Eestis populaarsetele sortidele on palju vähemtuntud, kuid sama maitsvaid ja väärtuslikke oasorte. Mõned neist ei avalda muljet mitte ainult oma maitse, vaid ka välimuse ja toiteväärtusega.
- Adzuki uba (Vigna angularis)
Nimetatakse ka punaseks sojaubaks, on väike uba, millel on intensiivne punane värvus ja magus, pähklimaitseline maitse. Seda kasvatatakse peamiselt Jaapanis, Hiinas ja Koreas, kuid see on muutumas populaarseks ka teistes riikides. Ida-Aasia köögis kasutatakse seda sageli magusate roogade valmistamiseks. Seda hinnatakse ka väärtuslike idude pärast.
- Mungiuba (Vigna radiata)
Mungiuba on väike kollane või roheline uba, mis on pärit Indiast. See on oluline koostisosa Aasia köögis, kuigi Poolas on see tuntud peamiselt idude poolest. Huvitaval kombel kasutatakse seda Kaug-Ida riikides nuudlite valmistamiseks, mida ekslikult nimetatakse sojanuudliteks.
- Must kilpkonnauba (Phaseolus vulgaris)
See on väike must oa, mis on populaarne Ladina-Ameerika riikides, eriti Brasiilias, kus see on rahvusroa feijoada – veise- ja sealihaga hautatud roog – aluseks.
- Pinto uba (Phaseolus vulgaris var. pinto)
Eristatakse koorel oleva täpilise mustri järgi, mis kaob keetmise käigus. See on eriti populaarne Ameerika Ühendriikides ja Loode-Mehhikos. Seda kasutatakse burritode ja chilli con carne valmistamisel, nagu ka punaseid neeruube (punased oad). Pinto oad reguleerivad soolestiku tööd ja kiirendavad ainevahetust. See leevendab seedetrakti vaevusi ja aitab kaasa kaalulangusele. See on soovitatav diabeetikutele, sest see alandab suhkrusisaldust.
- Borlotti (või barlotti) oad (Phaseolus vulgaris cv. Borlotti).
Algselt Itaaliast pärit, kuulub jõhvikaubade perekonda. Seda iseloomustab kreemjas värvus, millel on punased, ebakorrapärased laigud. Ta sobib suurepäraselt suppidesse, eriti minestrone’ile, ja salatisse.
- Poolkuu oad (võiuba)
Võiuba on kergesti äratuntav oma iseloomulike poolkogukujuliste seemnete järgi. See on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ning seda müüakse Ühendkuningriigis sageli konserveerituna.
Oa istutamine – millal ja kuidas seda teha?
Õige istutamine on eduka saagi aluseks. Külvamise aeg sõltub sordist – kääbusube tuleks külvata mai keskpaigast kuni juuni keskpaigani, kui külmarisk on möödas ja mulla temperatuur on üle 10 °C. Paksud oad vajavad varasemat kuupäeva – neid on kõige parem külvata mai esimesel poolel.
Enne istutamist on hea mõte leotada seemneid 12-24 tundi, mis kiirendab idanemist. Asetage seemned 3-5 cm sügavusele, säilitades sobiva vahekauguse:
- kääbussortide puhul 30-40 cm taimede vahel ja 40-50 cm ridade vahel;
- okkasortide puhul 20-30 cm taimede ja 50-70 cm ridade vahel.
Valige päikesepoolne, tuule eest kaitstud koht, kus taimed saavad vähemalt 6 tundi otsevalgust päevas. Oad eelistavad viljakat, humuselist mulda, mille pH on kergelt happeline või neutraalne (pH 6,0-7,0). Enne külvi on hea mõte rikastada mulda komposti või hästi lagunenud sõnnikuga.
Tic-sortide puhul on hädavajalikud toed – need võivad olla 2-2,5 m kõrgused bambus-, puu- või metallpostid, mis on püstitatud koonuste kujul. Teise võimalusena võib kasutada postide vahele pingutatud aiandusvõrke.
Oad kasvavad hästi ka konteinerites, mis on ideaalne neile, kellel on rõdu või terrass. Valige potid, mille sügavus on vähemalt 30 cm ja laius vastab taimede arvule – üks kääbuskasv vajab umbes 20×20 cm ruumi ja taane veidi rohkem.
Oa hooldamine – kõige olulisemad reeglid
Õige oahooldus tagab rikkaliku saagi. Kastmine on võtmetähtsusega – oad vajavad regulaarset kastmist, eriti õitsemise ja kaunade kinnitumise ajal. Kastke ohtralt kord nädalas, andes umbes 5-10 liitrit vett ruutmeetri kohta, mitte sageli ja madalalt piserdades. Vältige lehtede leotamist.
Alustage väetamist, valmistades enne külvamist viljakat seemnealust ette. Kasvuperioodi jooksul kasutage orgaanilisi või mineraalväetisi, mis sisaldavad rohkem kaaliumi ja fosforit, et soodustada õitsemist ja viljade valmimist. Kasutage esimest väetist, kui taimed saavutavad umbes 10 cm kõrguse, ja seejärel iga 3-4 nädala tagant.
Eemaldage süstemaatiliselt umbrohud, mis konkureerivad oadega vee ja toitainete pärast. Tasub kasutada mulšimist – katta muld koorest, õlgedest või kompostitud lehtedest koosneva kihiga, mis vähendab umbrohtude kasvu ja hoiab mulla niiskena.
Kõige levinumad haigused ja kahjurid oadel on antraknoos, rõngamädanik ning lestad ja ämblikpussid. Nende vältimiseks kasutage külvikorda (ärge kasvatage ube vähemalt kolm aastat samas kohas), valige haiguskindlad sordid ja tagage piisav õhuringlus taimede vahel.
Oad koristatakse kuivkülviks, kui kaunad on täielikult küpsed, hakkavad pruunistuma ja kuivama – tavaliselt hilissuvel või varasügisel. Nad tuleks koristada enne nende täielikku kuivamist, et vältida spontaanset pragunemist ja seemnete hajumist. Pärast koristamist kuivatage kaunad õhulises, kuivas kohas, seejärel kühveldage seemned välja ja säilitage neid õhukindlates mahutites kuivas ja jahedas kohas.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
