Tomatid võivad anda mitte 5-6 pintslit, vaid 12, kui pöörata tavapärane moodustamisskeem ümber.
Meetod põhineb külgmiste võrsete säilitamisel, mis tavaliselt eemaldatakse.
Pärast esimese õitsva harja ilmumist peavartele jäetakse kaks võrset alla. Need seotakse eraldi tugede külge, mis võimaldab neil paralleelselt areneda.
Iga võrse moodustab oma harjad ja taim muutub kolmepealiseks „põõsaks“.
Peamine reegel on, et tippe ei niputata mitte pärast 5. harja, vaid pärast 7. harja. See pikendab viljakandmisperioodi ja paneb täiendavaid munarakke.
Esimese harja all olevaid lehti ei lõigata maha: need jätkavad juurte toitmist.
Piiratud kasvuga sortide puhul kohandatakse meetodit: võrsed nopitakse üle teise lehe, suunates jõud ümber viljade valmimisele.
Oluline on väetamise tõhustamine. Sellise moodustamise korral tarbivad tomatid 40% rohkem kaaliumi ja fosforit.
Iga 10 päeva järel kastetakse põõsaid kaaliummonofosfaadi lahusega (25 g 10 liitri kohta) ja pritsitakse boorhappega (2 g 10 liitri kohta).
Boor hoiab ära munasarjade mahakukkumise ja kaalium kiirendab viljade valmimist.
Varsi tugevdab lehepuude töötlemine kaltsiumkelaadiga – see kaitseb tugeva koormuse all pealmädaniku eest.
Meetod sobib nii kasvuhoonetes kui ka avamaal.
Lühikese suvega piirkondades algab moodustumine kaks nädalat varem kui tavaliselt. Taimedel on aega anda saaki enne külmade ilmade saabumist.
Harjad harvendatakse, jättes 4-5 vilja: see välistab madaluse ja tagab ühtlase valmimise.
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
