Table of Contents
Isegi väikesest suvilakrundist saab luua paradiisliku aia, paigutades taimed mitte ainult horisontaalselt, vaid ka vertikaalselt. „Rohelised seinad” muudavad maastiku, varjates ehitiste ja aedade puudused, aitavad luua puhkenurki ja säästa ruumi aia- ja köögiviljakultuuride jaoks.
On palju viise, kuidas neid ideid ellu viia, ja üks tõhusamaid on vertikaalne haljastus. See meetod hõlmab kahte peamist suunda.
Esimene on seotud ronitaimede ja liaanide kasutamisega, mis loomulikult püüdlevad ülespoole. Sellised taimed nagu klematis, roniroosid, bugenvillia, kuslapuu, luuderohi, mandariinipuu, kampsis ja neitsi viinamarjad sobivad suurepäraselt seinte ja aedade kaunistamiseks ning maaliliste kaarte ja pergoolide loomiseks.
Teine suund pakub kaasaegsemat lähenemist haljastamisele – vertikaalsete aedade ja „roheliste seinte” loomine. See meetod võimaldab muuta tavalised seinad ja toed tõelisteks kunstiteosteks, kus iga päev saab vaadata uusi värvikombinatsioone ja kompositsioone, mis loovad elava looduse ainulaadse atmosfääri.
Erinevatest viisidest dekoratiivsete lillekompositsioonide loomiseks vertikaalsetel tugipostidel räägime lähemalt selles artiklis.
Rippuvad lillepotid ja kasti
Kõige lihtsamaks vertikaalse haljastamise variandiks võib pidada rippuvaid konteinerid ja kasti. Selliste kompositsioonide loomiseks võib kasutada väga erinevaid mahuteid: tavalistest plastist kashpotidest või sepistatud korvidest kuni originaalselt saetud plasttorudeni.
Riputatavatesse pottidesse istutamiseks taimede valimisel on oluline arvestada nende vastupidavust ebasoodsatele teguritele. Eelistada tuleks põuakindlaid ja tuulekindlaid taimi. Sellistes tingimustes näevad eriti efektne välja ampelpelargooniad, petuuniad ja begooniad. Need taimed mitte ainult ei arene hästi piiratud ruumis, vaid loovad ka maalilisi lillekaskadeid, kaunistades aeda kevadest hilissügiseni.
Riputatavate konstruktsioonide mugavus seisneb selles, et need võimaldavad muuta kompositsiooni vastavalt meeleolule või vajadusele (näiteks asendada hukkunud taim uuega). Nende hooldamine eeldab suuremat tähelepanu kastmisele ja väetamisele, kuna väikese mahuga muld kuivab kuumuses kergesti ära ja taimed tarbivad sellest kiiresti toitaineid.
Elav hekk tugipostil
Elavad hekid on vertikaalse haljastuse kunstis erilisel kohal – sageli algab aia ümberkujundamine just nendest. Praegu ei räägi me tihedast okaspuude või dekoratiivsete põõsaste istutamisest, vaid hekidest, mille aluseks on kerged dekoratiivsed konstruktsioonid – trellid ja varikatused, mida kasutatakse ronitaimede toena.
Rohelised vaheseinad loovad ühelt poolt päikeselistel päevadel meeldiva poolvarju ja teiselt poolt tagavad piisava valgustuse kõrval istutatud taimedele.
Trellile võib valida ilusate õitega või dekoratiivsete lehtedega lianid. Varjendina sobivad suurepäraselt sellised taimed nagu neitsi viinamarjad või luuderohi, ere tulipunane oa, õrn lõhnav hernes ja eksootiline kanari nasturtsia. Sageli võib leida harmoonilisi kompositsioone roniroosidest, graatsilistest klematitest ja õrnast kobest.REKLAAM – JÄTKUB ALLPOOL
Elusate hekkide loomisel on vormi ja mõõtmete valik piiratud ainult kujutlusvõime, tervemõistuslikkuse ja aedniku võimalustega. Kompositsioonid võivad olla kompaktse või kõrged, hoolikalt pügatud või loomulikult hooletud, mis võimaldab neid sobitada erinevate stiilide ja suurustega aedadesse.
Võsastuvate taimede toeks võib olla vana hoone fassaad või inetu aed. Rohelise dekori abil on lihtne muuta iga pind, mis ei sobi maastikuarhitektuuri kontseptsiooni, maaliliseks elavaks pildiks.
Roheline kaare
Kaare konstruktsioonid on ammu saanud suvilate maastiku lahutamatuks osaks, kuid nende kasutamine ei piirdu lihtsa vertikaalse haljastusega – kaared suudavad aia alaga tõelisi imesid teha.
Efektne on ka kaarja kompositsioonid, mis raamivad aia teid. Eriti kui need viivad maalilise aktsendi juurde – väikese tiigi, purskkaevu või õitsva põõsa juurde. Luues omapärase „rohelise tunneli”, laiendab kaare visuaalselt selle taga asuvat ruumi.
Kaare konstruktsioonide kujundamiseks sobivad ideaalselt taimed, millel on lopsakas rohelus ja erksad õied. Aiale annavad erilise võlu roniroosid, mille õrnad pungad saab kombineerida klematise graatsiliste õisikute või tumeda rohelise luuderohuga. Ilus kompositsioon saab valmis dekoratiivsest kaprifoolist või hiina mandariinist, kirjudest aktiniididest või lehtedega hortensiatest.
Kaarekujulise kompositsiooni loomisel on oluline läbi mõelda selle kõrgus. See parameeter peab olema selline, et inimene, kes läbib kaare, ei puudutaks peaga ei konstruktsiooni kaaret ega sellelt rippuvaid taimevõrseid. Optimaalseks peetakse kõrgust 230–250 cm.
Dekoratiivne pergola
Traditsiooniline pergola on konstruktsioon, mis koosneb neljast tugisambast, mis toetavad avatud võrestikkatust. Pergola loomiseks valitakse peamiseks materjaliks enamasti puit – see sobib harmooniliselt erinevate stiililahendustega ja selle soe matt tekstuur sobib ideaalselt kokku ronitaimede rohelusega.
Pergola abil saab ühendada erinevad ruumi elemendid, see võib kaunistada maja peamist sissepääsu, varjata inetuid ehitisi või luua hubase varjulise puhkeala.
Pergola minimaalne kõrgus peab olema 250 cm ja konstruktsiooni laius peab ekspertide soovituste kohaselt ületama selle kõrgust. See on vajalik, et dekoratsioonielement näeks välja harmooniline ja loomulik.
Pergola õige kujundamise peamine põhimõte on selle läbipaistvus: konstruktsioon peab jääma heledaks ja avatuks, luues kerguse tunde. Seetõttu tuleks taimi istutada ainult ühe või kahe toese juurde, jättes ülejäänud vabaks. Selline lähenemine tagab kompositsioonile kerguse ja õhulisuse.
Pergola kaunistamiseks kasutatakse kõige sagedamini kiiresti kasvavaid lianid (bougainvillea, kuslapuu, kampsis, kobea, luuderohi) – kui kõige plastilisemat „materjali” „elavate” roheliste kompositsioonide loomiseks. Kuid ei ole vaja piirduda ainult nendega – dekoratiivsete aksentidena sobivad hästi ka põrandal asetsevad ja rippuvad lillepotid, mida saab kombineerida ronitaimedega.
Eriti populaarne on suvitajate seas klassikaline pergola kujundus roniroosidega, mis loovad ainulaadse romantilise ja hubase atmosfääri.
Vertikaalne lilleaed
Vertikaalne aed, nagu selle idee looja Patrick Blanc selle välja mõtles, peab kasvama spetsiaalses moodulis, mis on varustatud keeruka kastmissüsteemiga. Taimed kasvatatakse selles hüdropoonika meetodil ja sellise konstruktsiooni loomine eeldab aiandaja inseneriharidust. Harva võib suvitaja sellise ettevalmistusega uhkeldada, kuid vertikaalsed aiad meeldivad kõigile, mistõttu on idee populaarsuse kasvades läbinud mõned muudatused.
Vertikaalse lilleaia saab suvilas teha mis tahes käepärasest materjalist, millega on mugav töötada – olgu see siis ehitusmaterjalide puidust alused, plasttorud, betoonplokid, õõnsad palgid või muud looduslikud esemed. Sobib kõik, kuhu saab mulda panna ja lilled või rohttaimed istutada.
Kõik puidust elemendid (kaubaalused või palgid) tuleb lillepeenra aluse loomisel töödelda mädanemist takistava kaitsevahendiga, seejärel panna sisse tihe geotekstiil ja täita mullaga või lihtsalt asetada sinna taimede istutuspotid.
Plasttorud tuleb lõigata kindla pikkusega segmentideks, teha neisse augud, täita mullaga ja istutada dekoratiivsed taimed. (Kui paigutada neisse rohelised taimed, maitsetaimed ja maasikad, muutub teie lillepeenar aiaks). Torud taimedega võib kinnitada horisontaalselt tugikonstruktsioonile kettide või tugevate metallhaakidega või paigutada vertikaalselt – mitu rida (teisel juhul saadakse sein lillede postidest).
Vertikaalse aia ideed korteris saab realiseerida spetsiaalsete moodulite abil, mis on mõeldud fitosteede loomiseks. Müügil on erineva suurusega variante. Reeglina on need plastkonstruktsioonid, mis koosnevad mitmest tugevast hermeetilisest konteinerist-alustest, kuhu asetatakse perforeeritud põhjaga potid. Igas aluses võib olla kaks kuni viis eraldi mahutit, kuhu saab istutada erinevate toonide ja lehtede tekstuuriga toataimi.
