Kõrvits kuulub kõrvitsaliste sugukonda, nagu ka tema lähisugulased suvikõrvitsad ja kurgid, mistõttu vajab kasvatamisel hoolikat ja õiget hooldust.
Varem istutati see kultuur komposti hunnikutele ja rikastati augud orgaaniliste väetistega, et tagada taimele maksimaalne kogus toitaineid tervislikuks kasvuks. Tänapäeval on sellised meetodid aga järk-järgult asendumas kaasaegsete lähenemisviisidega – paljud aednikud eelistavad mineraalväetisi.
Kõrvitsate esimest väetamist soovitatakse teha siis, kui taimele ilmub kolm päris lehte. Selles etapis on oluline stimuleerida rohelise massi aktiivset arengut, seetõttu on optimaalseks valikuks lämmastikväetised. Suurtele istandustele sobib hästi ammiakklämmastik, mida lisatakse 200 grammi ruutmeetri kohta pärast mulla niisutamist. Võib valmistada ka uurelahuse: lahustada üks supilusikatäis 10 liitris vees ja kasta iga taim toitainete saamiseks.
Teine kõrvitsate lisatoitmine toimub võrsete ja pungade moodustumise ajal. Sel ajal vajab taim eriti fosforit ja kaaliumi, sest just need elemendid mõjutavad tulevase saagi kvaliteeti ja suurust.
Lisatoitmiseks on parem kasutada nitroammofos – kompleksväetist, mis sisaldab kõiki kõrvitsale vajalikke toitaineid. Optimaalne on seda lisada kuivalt, et tagada taimele maksimaalne toitainete omastamine.
Et väetamine annaks parima tulemuse, kaeva kõrvitsa varre ümber umbes 15 cm kaugusele ringikujuline kraav, pane sinna väike kogus väetist ja kata see mullaga. Seejärel kaeva esimesest kraavist 15 cm kaugusele teine kraav.
Õigeaegse fosfori ja kaaliumi lisamise abil moodustab taim suured viljad, mille küpsemise ajal koguneb viljaliha kuivainesse palju, mis muudab kõrvitsa magusamaks – see on oluline eelis saagi maitse ja kvaliteedi seisukohalt.
