Juuni on õunapuule, pirnipuule, ploomipuule, kirsi- ja aprikoosipuule väga pingeline aeg.
Õitsemine on möödas, viljad on moodustunud ja nüüd otsustab puu tulevase saagi saatuse.
See toimub julma „loomuliku valiku” teel: puu heidab ära üleliigsed viljakupud. See on normaalne, kuid meie ülesanne on seda heitmist minimeerida ja aidata puul kasvatada võimalikult palju kvaliteetseid vilju. Miks viljakupud kukuvad?
Puu lihtsalt ei suuda kõiki viljakäändeid toita. Eriti pärast rikkalikku õitsemist.
Juuni on sageli kuum ja kuiv. Arenevad viljad ja kasvavad võrsed vajavad väga palju vett.
Viljade kujunemiseks ja uute võrsete kasvuks (millest tulevikus saavad viljad) kulub tohutult palju ressursse, eriti kaaliumi, fosforit, kaltsiumi ja mikroelemente.
Viljakärbes, lehtkirp, kärntõbi, monilia – kõik see nõrgendab puud ja põhjustab viljakäbide langemist või rikub vilju.
Kuidas aidata puul juunikuu stressi üle elada ja saagi säilitada?
See on peamine punkt! Kui vihma ei ole, on vaja puu tüve ümbrust (juurte peamise massi asukohapiirkonda) põhjalikult kasta.
Täiskasvanud õunapuu või pirnipuu jaoks on see 10–15 ämbrit (100–150 liitrit) vett, mis ei valata puu tüve alla, vaid puu võra projektsiooni suunas. Kastke harva (iga 7–10 päeva järel), kuid rohke, et niisutada mulda 50–70 cm sügavusele.
Pärast kastmist on mulchiga katmine (kompost, niidetud muru, 5–10 cm paksune õlgede kiht) puu ümber kohustuslik! See säilitab väärtusliku niiskuse, kaitseb juurte ülekuumenemist ja pärsib umbrohtu.
Juunis vajab puu mitte niivõrd lämmastikku (see soodustab võrsete kasvu viljade arvelt), kuivõrd:
Vastutab viljade täitumise, suhkrusisalduse, haiguskindluse ja põuakindluse eest. Lisage kaaliumsulfaati (20–30 g 1 m² puu ümbruse kohta) või kastke lahendusega (1–2 spl 10 l vee kohta).
Hea kaaliumiallikas on puidutuhk (100–150 g ruutmeetri kohta).
Oluline juurestiku arenguks ja energiaainevahetuseks. Superfosfaat (30–40 g ruutmeetri kohta) või kaaliummonofosfaat (10–15 g 10 liitri vee kohta).
Äärmiselt oluline õunte ja pirnide mõrkja maitse vältimiseks ja säilivuse parandamiseks. Pihustage lehti kaltsiumhelati või kaltsiumnitraadiga (vastavalt juhendile) 2–3 korda 10–14 päeva järel, alates hetkest, kui viljad on pähkli suurusega.
Tähelepanu! Kaltsiumnitraati ei tohi segada fosforväetiste ja sulfaatidega!
Mikroelemendid (boor, magneesium, tsink): Boor parandab viljade valmimist ja suhkrute transporti, magneesium – fotosünteesi. Lehtedele kompleksse helati mikroväetisega pihustamine on väga kasulik.
Kui viljakobarad on väga suured, puu aga noor või mitte väga tugev, tehke käsitsi harvendamine. Eemaldage ettevaatlikult osa viljakobaraid, jättes alles 1–2 suurimat ja hästi asuvat (tavaliselt eemaldatakse keskmine „kuninglik” viljakobar, kuna see on sageli inetu).
Eemaldage haiguste või kahjurite poolt kahjustatud, selgelt alaarenenud viljad. See vähendab puu koormust ja järelejäänud viljad kasvavad suuremaks, magusamaks ja kvaliteetsemaks.
Vaadake puid hoolikalt üle. Esimesel märgil lehtkirbust, röövikutest, täidest või jahukast võtke meetmeid, kasutades viljapuu jaoks lubatud vahendeid (bioloogilisi või keemilisi, rangelt vastavalt juhendile, järgides ooteaega enne saagikoristust). Puude tüvedele paigaldatud püünisvõrgud aitavad püüda puuviljakärbseid ja lehekirpe, kes levitavad lehekirpe.
Noortel puudel või võsadel (rasvunud vertikaalsetel võrsetel) murdke välja või lühendage tugevad konkureerivad võrsed, mis kasvavad krooni sisse või vertikaalselt ülespoole. Need võtavad puult toitaineid, mida viljad vajavad.
Juuni ei ole puuviljapuudele puhkeaeg, vaid kriitiline periood.
Õige kastmine, tasakaalustatud väetamine, kerge harvendamine ja kaitse – see on retsept, et sügisel saaks korjata mitte käputäie, vaid korvid täis maitsvaid ja tervislikke vilju. Aidake puudele praegu – ja need tasuvad teile heldelt!
Ja lõpuks, kallis lugeja: palun andke mulle andeks reklaam – see aitab mu saidil ellu jääda ja edasi töötada. Suur aitäh kõigile, kes te lõpuni lugesite!
